Nonii, pikk päev on selja taga, mil sai tehtud rohkelt turistiväärilisi tegevusi. Laupäeva alustasime siiski igati kaplinlasele kohaselt ja väisasime kohalikku The Palmsi turgu, kus head ja paremat pakuti elava muusika saatel.
Seal mekkisime nii praetud kalmaare, erineva sisuga imemaitsvaid pirukaid ning värskeid marju, sest mu vend on ikka maininud, et mustikaid on vaja beebi aju arenguks süüa. Nii ma siis tegingi.
Turgu oli meile soovitanud eelmisel päeval hotelli omanik Stephan ja kuna ärgates valitses õues hirmus leitsaks, siis otsustasime kuulsale Table mountain'ile minemise järgmisele päevale lükata.
Edasi viis meie tee Cape Pointi suunas. Olles autos juba mõnda aega higistanud, nii palava ilma kui ka vastassuuna ärevuse tõttu, sattus meie teele juhuslikult üks veereservuaar, kus käis hoogne sulistamine. Selgus, et tegemist on väga populaarse nädalavahetuse veetmise kohaga suvisel ajal. Igas vanuses inimesed ja koerad olid sinna tulnud väga põhjaliku varustusega piknikku pidama ja veemõnusid nautima. Õnneks olid meilgi ujumisriided kaasas ja saime kohalikega suvises meelelahutuses ühineda. Olin ujukad India ookeanis ujumiseks kaasa võtnud, aga see selgus alles hiljem, et Cape Pointi juures oleks see üsna võimatuks, kui mitte isegi surmavaks osutunud.
Kui tunnike hiljem Cape Pointini jõudsime, oleks tuul meid sõna otseses mõttes ära viinud. See oli nii tugev, et tee poolsaare tippu kujunes päris vaevarohkeks. Juhtus ka seda, et sammusime paigal, sest vastutuul oli lihtsalt nii tugev. Treppidest üles minnes oli vaja käsipuudest kõvasti kinni hoida. Ütleme nii, et on päris tore mõelda, et oleme näinud sellist vahvat punkti, kus Atlandi ooken põrkub India ookeaniga, kuid sellist visuaalset efekti, et oleks näha ka seda, kuidas eri ookeanid on erinevat värvi, meil näha ei õnnestunud. Äkki see on hoopis Photoshopi teene. Kuid tuul pakkus elamust tõepoolest ja sellega võitlemine võttis nii läbi, et unustasin täielikult pingviinid, mida samuti poolsaare juurde vaatama olin tulnud. Õnneks Andresele meenusid need, kui tee ääres vastavalt silti märkas ning ka need linnukesed ei jäänud meil nägemata. Tuult ja liiva trotsides õnnestus meil pingudest päris mitu pilti teha. :)
Hotelli jõudes lõime end lille ning läksime eriti peenesse restorani Aubergine, kus ma sõin oma elu parimat Crēme Brulée'd.
Seal mekkisime nii praetud kalmaare, erineva sisuga imemaitsvaid pirukaid ning värskeid marju, sest mu vend on ikka maininud, et mustikaid on vaja beebi aju arenguks süüa. Nii ma siis tegingi.
Edasi viis meie tee Cape Pointi suunas. Olles autos juba mõnda aega higistanud, nii palava ilma kui ka vastassuuna ärevuse tõttu, sattus meie teele juhuslikult üks veereservuaar, kus käis hoogne sulistamine. Selgus, et tegemist on väga populaarse nädalavahetuse veetmise kohaga suvisel ajal. Igas vanuses inimesed ja koerad olid sinna tulnud väga põhjaliku varustusega piknikku pidama ja veemõnusid nautima. Õnneks olid meilgi ujumisriided kaasas ja saime kohalikega suvises meelelahutuses ühineda. Olin ujukad India ookeanis ujumiseks kaasa võtnud, aga see selgus alles hiljem, et Cape Pointi juures oleks see üsna võimatuks, kui mitte isegi surmavaks osutunud.
Kui tunnike hiljem Cape Pointini jõudsime, oleks tuul meid sõna otseses mõttes ära viinud. See oli nii tugev, et tee poolsaare tippu kujunes päris vaevarohkeks. Juhtus ka seda, et sammusime paigal, sest vastutuul oli lihtsalt nii tugev. Treppidest üles minnes oli vaja käsipuudest kõvasti kinni hoida. Ütleme nii, et on päris tore mõelda, et oleme näinud sellist vahvat punkti, kus Atlandi ooken põrkub India ookeaniga, kuid sellist visuaalset efekti, et oleks näha ka seda, kuidas eri ookeanid on erinevat värvi, meil näha ei õnnestunud. Äkki see on hoopis Photoshopi teene. Kuid tuul pakkus elamust tõepoolest ja sellega võitlemine võttis nii läbi, et unustasin täielikult pingviinid, mida samuti poolsaare juurde vaatama olin tulnud. Õnneks Andresele meenusid need, kui tee ääres vastavalt silti märkas ning ka need linnukesed ei jäänud meil nägemata. Tuult ja liiva trotsides õnnestus meil pingudest päris mitu pilti teha. :)
Hotelli jõudes lõime end lille ning läksime eriti peenesse restorani Aubergine, kus ma sõin oma elu parimat Crēme Brulée'd.
Comments