Istun hommikul vara oma lemmikkohvikus ja joon laisalt kollasest tassist kohvi vaadeldes teisi külastajaid. Neid on nii palju täna! Peaaegu kõik lauad on täis ja barristal on käed-jalad tööd täis. Ühes lauas käib vilgas turunduskoosolek, teises lauas on vist pere, kellel kõigil ees värskelt pressitud apelsinimahlad. Osa kohvitajatest ootab oma tellimust või skrollib Facebooki. Minu hommikupuder on juba otsas ja kaalun, kas tellida ka üks saiake. Croissante'id, mu lemmikud, on täna kahjuks liiga kõrbenud moega. Kohv on minu jaoks liiga kange. Imelik, et alavääristades Lattet juba mitu aastat selle rohke piima pärast, pean nentima, et vähamlt raseduse ajal on see minu taasavastatud vana lemmik. Magasin täna tund aega sisse. Nägin mingit õudusunenägu ja tahtsin näha, kas see lõppeb hästi. Ei tea, liiga segaseks läks. Nüüd ei saa kuidagi tööga alustatud, unine olen ja kange kohv muudab mind veel unisemaks. Äkki ikka tellin selle saiakese.