Je suis comme je suis

Käisin täna kahes erinevas spirituaalses looduspoes, et magamistuppa kristalle osta. Olin enne kuulanud Hallo Kosmosest, et ma ei peagi eriti midagi nende kohta teadma, vaid kuulama sisetunnet ja valima need, mis meeldivad. Leidsin isegi endale meelepäraseid kivikesi. Aga ma ei saanudki neid peoga võtta nagu olin lootnud, vaid iga väike kivike maksis umbes 4€ (!), vähemalt nii mulle tundus. Selleks, et ma saaksin väikse klaaskausi nendega täita, nagu mul mõttes oli, oleksin pidanud välja käima ligi 50€. Tundsin ennast äkki nii rumalana. Tahtsin vaid hoida avatud meelt teema osas, sest sügavalt ei suuda kivikeste toimesse uskuda, kuid äkki oli vaimne maailm segamini kommertslikuga ja kivikesed minu silmis nii ülehinnatud, et kui ma oleksin need ostnud ja koju vedanud, oleksin ma südamerahu asemel end lihtsalt väga-väga lollina tundnud. Nii ma jätsingi need ostmata ja nentisin, et ei usu piisavalt, et rahakotiraudasid avada. Selle asemel ostin endale ravimteed ja püha puu viiruki, sest

Mõned mõtted, mis mul on peale kahetunnist sügavat hingamist ja meditatsiooni tulnud: * võiksin süüa kergemalt, rohkem puu- ja juurvilju * võiksin tegeleda regulaarselt joogaga * asjadel pole tähtsust, oluline on, kuidas inimesed end kodus tunnevad Photo by  Aral Tasher  on  Unsplash

Olen nüüd mitu kuud ja seega ka mitu korda käinud vabastavas hingamises. Teraapia, millest kuulsin oma kõige vähem spirituaalselt sõbranna ja mis kohe nii põnev tundus, et lasin end viivitamata seansile kirja panna. Peamiseks sooviks oli saada lahti peavaludest, mis mind kevadel kimbutasid. Teiste ootused, kes grupiseansil osalesid, olid tookord sügavamad ja vaimsemad. Mäletan, et kahtlesin, kas tõesti aitab hingamine nii sügavate teemadega tegeleda. Esimesed korrad tavaliselt veel ei aitagi, enne tuleb füüsilistest vaevustest ja blokkidest jagu saada. Siis saab alles tunnete ja mõttemustritega tegelema hakata. Muidugi eradiks oli mu õde, kes ilma igasuguste füüsiliste vaevusteta kohe esimesel korral tunnete tasandile sai, nii et terapeut aplodeeris ja teised vast olid natuke kadedad. Mina esimesel korral kogesin nii suurt füüsilist valu käte krambi näol, et mõtlesin, et pean poole pealt asja katki jätma. Mõistes, et ma krampis olles kuhugi põgeneda ei saa, loobusin sellest mõtte