Inimene ei või iialgi teada, mida ta peab tahtma, sest ta elab ainult üht elu ja ta ei saa seda mitte kuidagi võrrelda oma eelnenud eludega ega korrigeerida seda tulevastes eludes. Metafoorid on hädaohtlikud asjad. Metafooridega ei maksa mängida. Armastus võib sündida ainukesest metafoorist. Mitte midagi pole raskem kui kaastunne. Isegi omaenda valu pole nii raske kui kaastundlik valu kellegagi, kellegi pärast, kellegi eest, mida on mitmekordistanud kujutlusvõime ja pikemaks muutnud sada vastukaja. Ilma et inimene ise seda teaks, komponeerib ta oma elu ilu seaduste järgi ka kõige sügavama lootusetuse hetkedel. Ainult kaktus on aktuaalne igavesti. Sümbolid, nagu me teame, on puutumatud. See, mis annab mõtte meie tegudele, on alati midagi meile totaalselt tundmatut. Armastused on nagu impeeriumid: kui hävib idee, millele nad olid rajatud, siis häviva ka nemad. Ta tegi asju, millest tal polnud sooja ega külma, ja see oli ilus. Müüt Platoni „Sümpoosionist”: inimesed olid päris alguses herm