Je suis comme je suis

"Minu piirid - sinu piirid" Jesper Juul Kõigis laste ja täiskasvanure suhetes kannab vaid täiskasvanu vastutust suhtluse kvaliteedi eest. Lapsed võivad osaleda näiteks selliste otsuste langetaisel, mida pere õhtuks sööb, kuid ei saa vastutada laua ümber valitseva meeleolu eest. Lapsed võivad aidata otsustada, kus pere jõule tähistab, kuid ei kanna vastutust selle eest, kuidas pere end jõulupuhkuse ajal tunneb. Vastutust suhtluse kvaliteedu eest ei saa ei tervenisti ega osaliselt laste õlule jätta. Vastutus lasub täielikult täiskasvanute õlul. (Näide Caroline'ist, kes tahtis jäätist ja kes sattus olukorda, kus ta vastutas nii selle eest, kuidas isa end tunneb, kui ka selle eest, kaua konflikt kestab.) Enamik lapsi allub üldistele reeglitele suurema vaevata. Nad teevad seda kogu aeg koolis, lasteaias, karateklubis, skaudilaagirs ning lasterühmades. Selleks onn vaja vaid üht: et nende isiklikke piire jõuga ei ületataks või jalge alla ei tallataks. Lapsed võib-oll

Ma ei saa endilt silmi ära, nii väga meeldib see kunstiline foto, mille jaoks täna hommikul vanalinnas poseerimas käisin. Foto autor: Laura Arum-Lääts loomingulisest ühendusest Ursuladrake Mõned huvitavad seigad seoses selle pildiga: 1 - Laura kutsus mind modelliks minu lokkide pärast. Teda olid need inspireerinud. Minu jaoks oli see huvitavalt naljakas sellepärast, et olen juba maikuust alates soovinud endale poisipea lõigata. Nii väga, et vahepeal nüsisin juba ise oma juukseid lühemaks. Millegi pärast aga ei olnud siiani suutnud kätte võtta ja professionaalset juuksurit külastada, et kauaaegne soov ellu viia. Ju siis oli vaja veel lokimodelliks olla ja kiharad enne stiilimuutust jäädvustada. 2 - Õde arvas fotot nähes, et reklaamin salli ja kindaid. Tegelikult ei reklaami ma midagi, see on puhtkunstiline foto. Sall on vanaema kootud ja kindad juba ammu Karini poolt mulle jõuludeks kingitud. Kuid õde jäi vist kahtlevale seisukohale, harjumatu ju kunsti kunsti pärast teha, vas

Mis värk see on tarkade naistega, kes ise oma tarkusest aru ei saa, end pidevalt ja põhjendamatult nii rumalana tunnevad, end alla suruvad ja valivad peitumiseni tagasihoidlikkuse tee? Kuigi vaja oleks just, et terve maailm, mitte ainult lähiringkond, saaks teada, kui palju tarkust ja analüüsioskust ning huvitavaid kogemusi neis on. Kuid kujunenud alaväärsus ning pidev enesekriitika ei lase silma paista, vaid sunnib leppima tagasihoidlikuma positsiooniga, jättes hinge kraapiva tunde, mis võimendub talumatuks iga kord, kui mõni julge, kuid palju rumalam, esile tükib ning saavutab sellega arvamusliidri seisuse. Sellist kujunenud liidrit kutsutakse siis igale poole arvama ning see muidku arvab kõikvõimalikel teemadel, ka nendel, millel kogemus ja teadmised puuduvad. Ja neil tarkadel naistel ei jää muud üle, kui imestada, kuidas rumalad nii enesekindlad on. Meenub üks seik minevikust. See juhtus kuskil keskkooli ajal, kui isale kurtsin, kui lollina ma end koguaeg tunnen, tuues näiteid om

Loen öösiti Marju Lauristini uut raamatut “Marjustini sajand” ja naudin vaikust, sest pere magab. Naudin aega iseendale ja inspiratsiooni, mida raamat mulle pakub. Minu endine õppejõud on lihtsalt nii inspireeriv inimene! Raamat meenutas mulle kui väga olin nautinud oma kommunikatsiooniõpinguid Tartu Ülikoolis ja endale üllatuslikul kombel eriti just kõige teoreetilisemaid aineid nagu Kaasaegse ühiskonna teooriad ning Meediasemiootika. Milline imeline ja uus teadmiste maailm minu ees avanes! Mõtlen, et ehk peaksin teoreetilistes kommunikatsiooniainetes enda teadmisi täiendama, kui see mulle nii suurt naudingut pakub. Semiootikas peaks mul isegi annet olema, kui professor Maarja Lõhmust uskuda. Tegelen ka eneseanalüüsiga. Facebooki suunatud reklaam tõi minuni ühe minu lemmikkirjaniku Elizabeth Gilberti veebiloengu pakkumise loovuse teemal. Uurisin lähemalt ning kuna see oli piiratud aja jooksul 70% soodsam, siis otsustasin kiirelt emotsionaalse ostu teha. Kui aga avastasin ku

My entire life has been shaped by an early decision to reject the cult of artistic martyrdom, and instead to place my trust in the crazy notion that my work loves me as much as I love it - that it wants to play with me as much as I want to play with it - and that this source of love and play is boundless. - Elizabeth Gilbert - "Big Magic" Jordan Whitfield

The problem with first impressions isn't that they're not important (They are important! They're crucial!) but that we have no idea at all when first impression is going to occur. Not the first contact, but the first impression. That's why authenticity matters. Seth Godin "All Marketers are Storytellers" Ben Moore

I guess this is a secret superpower of the PR person — they absorb all the rejection for you, and pass along the successes. You hear nothing about the non-responses, you only hear about the hits. -- Josh Bernoff -- Fanny Rascle

Lasen ennast kanda uudishimul ja eks paistab, kuhu see mind viib. As Steve Jobs said, “   You can’t connect the dots looking forward; you can only connect them looking backwards. So you have to trust that the dots will somehow connect in your future. " Jakub Kapusnak

Before you’re a storyteller, you’re a detective. - Jann Sabin - Photo by  Bing Han  on  Unsplash

Kuidas olla õnnelikum ? Eva Koff   lapsepõlvest Sara Blakely õppetundidest ja ettevõtlusest Steve Jobs interview for Wired in 1995: Creativity is just connecting things. When you ask creative people how they did something, they feel a little guilty because they didn’t really do it, they just saw something. It seemed obvious to them after a while. That’s because they were able to connect experiences they’ve had and synthesize new things. And the reason they were able to do that was that they’ve had more experiences or they have thought more about their experiences than other people. Unfortunately, that’s too rare a commodity. A lot of people in our industry haven’t had very diverse experiences. So they don’t have enough dots to connect, and they end up with very linear solutions without a broad perspective on the problem. The broader one’s understanding of the human experience, the better design we will have. Michael Simmonsi artiklist Forbes'ile

Vaatasin just üht prantsuse filmi " Dans la maison ", mis oli minu jaoks väga huvitav. Ühest küljest muidugi süžee poolest, sest ettekujutus ja reaalsus põimusid nii põnevalt, et lõpuks ei teadnudki, mida uskuda. Teisest küljest meeldis mulle see, et tänu filmile meenusid mulle kirjandusklassikud, keda keskkooli ajal loetud sai. Teosed nagu Flaubert'i "Madame Bovary",  Lev Tolstoi "Anna Karenina" ja teised. Tekkis tunne, et peaks uuesti neid lugema, sest olen kindel, et nüüd oskaksin neid paremini hinnata. Samas oli keskkoolis raamatute lugemise eelis see, et neid sai pärast tunnis õpetajaga lahatud, tänu millele oli hoopis hõlpsam loetust aru saada. Nüüd ei ole seda luksust, et saaks kirjandusõpetajaga raamatuid arutada, peab ise hakkama saama või siis googeldama, mida targemad arvavad. Päris hea mõte tegelikult. Filmi juurde tagasi tulles... mind võlus muidugi prantsuse keel. Ikka aeg-ajalt tunnen puudust selle ilusast kõlast. Samas kõlab see kauni

The best jobs are jobs where we don't await instructions, where using good judgment and taking initiative are far more important than obedience. -- Seth Godin -- If you’re not happy with the feeling, try dropping the narrative. After all, it’s your narrative, the story you have to keep telling yourself again and again, that’s causing the feeling to return. -- Seth Godin -- It takes more than being right to earn attention and action. -- Seth Godin --

see tunne, kui nii palju põnevaid mõtteid on peas ja iga hetk on mõni ära lipsamas uurin travel guide 'e ja unistan reisimisest turunduse ideed keerlevad peas ja laps on väike unimüts, magades lõunani nii palju tahaks lugeda ja avastada hmm, kuidas arendada oma kohviblogi? äkki esilagu regulaarselt kirjutades :P millise raamatu võiks järgmisena ette võtta? krimkadest on mõneks ajaks tüdimus

Ühekuune 4610 g 55 cm Kahekuune 5500 g 58 cm Kolmekuune 6349 g 61 cm (31.08) Neljakuune Viiekuune Kuuekuune Seitsmekuune Kaheksakuune

Mul on imelikud mõtted seoses tööga. See tuleb mind ikka kummitama. Mitte, et see imelik oleks. Imelik on hoopis see negatiivne tunne, mis sellega kaasas käib. Miks olen töö suhtes nii tõrges? See ei ole tegelikult põhjendatud. Mulle meeldib/meeldis mu töö. Mäletan hästi päevi, kui kõik sujus, oli piisavalt tegevusrohke ja põnev, ning avastasin end aegajalt mõtlemas tänutundega oma valikute peale, mis mind nii rahuldust pakkuva tööni olid viinud. Seda enam on imelik, miks hetkel üldse tööle mõelda ei taha ja kui mõtte lendu lasen, siis pigem negatiivses suunas. Töö kummitab mind isegi unes. Täna öösel näiteks nägin unes, kuidas mul telefon varastati ja kaalusin tõsiselt, kas peaksin osakoormusega tööle minema, et jõuaks uue telefoni osta. Ja teises unenäos nägin end võrdlemas ühe vana kursuseõega, kes lõbureisil suutis kaks ärikontakti luua, samal ajal, kui mina polnud selle peale tulnudki. Ikka ja jälle avastan end mõttelt, et ei ole oma töös piisavalt hea. Ma arvan, et p