Je suis comme je suis

Hea artikkel sellest, kuidas kasvatada loovat last.

Oleme pärast pikka lennusõitu jõudnud Istanbuli lennujaama. Üleliigset 5 tundi veetsime rahulikus lounge'is, kus saame nii puhata kui ka näksida. Ja siin on uskumatult kiire Internet. Saan lähemalt kirjutada meie viimasest täispikast päevast LAV-is ehk 27. jaanuarist. Plaanis oli aega veeta Stellenboschis. Seal lähedal olevas Boschendali veinifarmis oli meil broneeritud ka piknik, millest Cape Town Magazine kirjutas. Teel Stellenboschi põikasime läbi ühest röstikohast, millel olid kõrged reitingud. Armsa kohviku asemel leidsie eest aga Tehnopargis asuva kohalike seas populaarse ja asjaliku kohviputka, mis pakkus küll head kohvi kaasa ostmiseks, kuid mitte head atmosfääri selle kohapeal nautimiseks. Üldse pakutakse igal pool espresso põhjal itaaliapäraseid kohvisid. Järgmisesse arenguetappi kohvikultuuris, kus eelistatakse puhtaid ilma piimata maitseid, ei ole veel vähemalt Cape'i läheduses jõutud. Stellenboschis avastasime juhuslikult ühe eriti toreda kohviku. Selle oma

Kuna eile (teisipäeval, 26.jaanuaril) imelist ranna- ega surfiilma ei olnud, otsustasime põhjalikumalt Cape Towniga tutvuda. Otsides erinevaid võimalusi, leidsime ühe toreda jalgrattatuuri. Ainus mure oli see, et sinna oli vaja koht broneerida, millega olime hiljaks jäänud. Seega kirjutasime üles kohad, mida tuur läbis, ning otsustasime neid hoopis jalgsi külastada. Meie teekond viis meid kõigepealt The Castle of Good Hope lossini, kus saime väikse giidiga tuuri ja jällegi rohkem teada Lõuna-Aafrika Vabariigi ajaloost. Meil õnnestus ka näha võtmetseremooniat ja kahuriplahvatust. Seejärel põikasime aga tuuri trajektoorilt veidi kõrvale District 6 muuseumisse. Tegemist on mustade linnaosaga, mis eelmise sajandi keskpaigas oma asukohast sunniviisiliselt valgete poolt eemale koliti. Selle sündmuse tagajärjed varjutavad siiani lõuna-aafriklaste omavahelisi suhteid. Edasi põikasime Adderley tänavale , mis on üks esimesi tänavaid Kaplinnas, kus on olemas rattatee. Muus linnas seda

Üleeile (esmaspäeval, 25. jaanuaril) võtsime suuna ümber poolsaare, mille vasakule äärele Gordon's Bay jääb.  Olime saanud hommikulauas soovituse hotelliomanikult külastada teele jäävat kaunist randa nimega Kogel Bay, tõlkes Cool Bay, mis ületas kõik ootused. See oli tõeliselt kaunis, inimtühi, vahuste lainetega ja ääristatud mägedega, mille tipust langesid auravad udused pilved. Kuna oli suhteliselt tuuline, siis päevitama me sinna ei jäänud, küll aga hullasime lainetes. Edasi sõites jõudsime Harold Porteri botaanikaaiani, mida otsustasime külastada. Saime natuke matkata ja veel rohkem teadmisi fynbos kohalike taimede kohta.  Tagasiteel leidsime pingviini märki jälgides ühe tontliku väljasurnud olekuga mägede vahel asetseva uduse külakese, kus päris lähedalt õnnestus veel kord pingiviinikesi näha. Õhtul külastasime TripAdvisori järgi Gordon's Bay parimat restorani The Zest Restaurant. Toidud olid tõepoolest head ja Facebookis üles kiidetu

Peale korduvaid õudseid kogemusi hommikukohviga leidsime Hout Bayst väikse röstikoja Hout Bay Coffee, kus saime lõpuks ometi head kohvi. Selgus, et tegemist oli Cape treasure 'iks nimetatud kohvikohaga. And we found it! Vaade autoaknast madalatele pilvedele Table mountaini peal Vaade slummidele teel Kaplinnast Gordon's Baysse

Vaade hotellitoa rõdult Gordon's Bayle ja Bikini Beachile Vaade Thirsty Oyster baarist Vaade Groot Constantia veiniistandusele

Eile, 21. jaanuaril võtsime ette reisi ida suunas Garden Route Game Lodge'i poole, kus ootas meid ees safari. Saime veel samal õhtul kahe ja poole tunnise elamuse. Kuna olin (vist suurest põnevusest) telefoni piltide tegemiseks maha unustanud, tegin hoopis mitmeid mälupilte: 1. Beebininasarvik Kõige eredamalt sööbis minu mällu beebininasarvikuke, kes on tõsiselt armas olevus. Kõigepealt märkasime teda eemalt üle lagendiku jooksmas, ema tema tempos talle järgnemas: midagi oli sarvikukest kohutanud ja too oli oma tömpidel jalgadel punuma pistnud. Seejärel sõitsime lähedale ja nägime neid tõsiselt lähedalt. Beebisarvik oli selleks ajaks rahunenud ja tatsas mõnusalt oma ema läheduses. Eriti nunnu oli tema tömp sarveke ja pontsik tagumik. Ja siis mingi hetk nad keerasid seljad ja jalutasid üksmeeles meist eemale. 2. Kohmakad kaelkirjakud 3. Armunud jaanalinnud 4. Igasugused antiloobid 5. Aafrika elevandid 6. Koomikust giid 7. Eksootilised fynbos taimed 8. Jõehobu nina

Eile hommikul pärast hommikusööki sõitsime Franchoeki (tõlkes: Prantsuse nurk), kus ootas meid 7 tundi kestev veinitrammi ekskurssioon. Olenevalt teest viis vanaaegse trammi kujuga buss või tramm meid ühest istandusest teise, lastes meil valitud veinikohas tunnikese jagu veine mekkida, mille järel meid jälle peale võttis ja uude sihtpunkti toimetas. Tõeliselt tore viis paljude erinevate istanduste ja veinidega tutvumiseks. Meie tee viis kõigepealt Chamonix veinimõisa, kus meie lemmikuks osutus värske Savingon Blanc. Punased veinid olid väga vanaema punasesõstramahla maitsega. Teenindus oli selles peatuspaigas tülpinud, ilmselgelt väsinud kõigist turistidest, kes iga natukese aja tagant veine maitsma tulevad Tore oli aga see, et kohtusime Austraaliast pärit paariga, kellega veinide osas mõtteid vahetada saime. Järgmine peatus oli meil mäe jalamil, imekauni vaatega Dieu Donné's. Seal oli ka uhke restoran, kuhu austraallased lõunatama läksid. Meie suundusime veine maitsma ni

19. jaanuar 36 kraadi vilus

Ärkasime, pakkisime ja jätsime hüvasti meie Cape Towni peatuspaigaga, toreda külalistemajaga Man and Tree House turvalises Waterkanti rajoonis. Seda veab Quebeci kanadalane Stephan, kes ametilt oli hoopis kokk, koos oma poiss-sõbraga. Kõigepealt sõitsime V&A Waterfronti hommikust sööma. Kuna ilm oli endiselt superpalav, siis meid kohe tõmbas taaskord kaubanduskeskuse poole. Vaja oli leida peakatted ja Andresele päikeseprillid. Peale mõningast otsingut leidsime me kõik vajaliku ja rohkemgi veel. Nägu varjutavat kübarat oli mulle vaja selleks, et ma ei peaks näkku mõnda aega päikesekreemi panema. Nimelt olen ma siin olles lööbe saanud. Nägu on punaselaiguline ja täis väikseid punne. Ma arvan, et see on päiksest, sest-20 kraadisest külmast tulnud põhjamaine nahk ei talu lihtsalt üleöö +30 kraadisesse kuumusesse sattumist. Edasi viis meie tee Kirstenboschi botaanikaaeda, mis on tõeliselt kaunis ja lopsaka loodusega suur park. Seal on ka see tee, mis puude kohal lookleb