Je suis comme je suis

"Minu piirid - sinu piirid" Jesper Juul Kõigis laste ja täiskasvanure suhetes kannab vaid täiskasvanu vastutust suhtluse kvaliteedi eest. Lapsed võivad osaleda näiteks selliste otsuste langetaisel, mida pere õhtuks sööb, kuid ei saa vastutada laua ümber valitseva meeleolu eest. Lapsed võivad aidata otsustada, kus pere jõule tähistab, kuid ei kanna vastutust selle eest, kuidas pere end jõulupuhkuse ajal tunneb. Vastutust suhtluse kvaliteedu eest ei saa ei tervenisti ega osaliselt laste õlule jätta. Vastutus lasub täielikult täiskasvanute õlul. (Näide Caroline'ist, kes tahtis jäätist ja kes sattus olukorda, kus ta vastutas nii selle eest, kuidas isa end tunneb, kui ka selle eest, kaua konflikt kestab.) Enamik lapsi allub üldistele reeglitele suurema vaevata. Nad teevad seda kogu aeg koolis, lasteaias, karateklubis, skaudilaagirs ning lasterühmades. Selleks onn vaja vaid üht: et nende isiklikke piire jõuga ei ületataks või jalge alla ei tallataks. Lapsed võib-oll

Ma ei saa endilt silmi ära, nii väga meeldib see kunstiline foto, mille jaoks täna hommikul vanalinnas poseerimas käisin. Foto autor: Laura Arum-Lääts loomingulisest ühendusest Ursuladrake Mõned huvitavad seigad seoses selle pildiga: 1 - Laura kutsus mind modelliks minu lokkide pärast. Teda olid need inspireerinud. Minu jaoks oli see huvitavalt naljakas sellepärast, et olen juba maikuust alates soovinud endale poisipea lõigata. Nii väga, et vahepeal nüsisin juba ise oma juukseid lühemaks. Millegi pärast aga ei olnud siiani suutnud kätte võtta ja professionaalset juuksurit külastada, et kauaaegne soov ellu viia. Ju siis oli vaja veel lokimodelliks olla ja kiharad enne stiilimuutust jäädvustada. 2 - Õde arvas fotot nähes, et reklaamin salli ja kindaid. Tegelikult ei reklaami ma midagi, see on puhtkunstiline foto. Sall on vanaema kootud ja kindad juba ammu Karini poolt mulle jõuludeks kingitud. Kuid õde jäi vist kahtlevale seisukohale, harjumatu ju kunsti kunsti pärast teha, vas

Mis värk see on tarkade naistega, kes ise oma tarkusest aru ei saa, end pidevalt ja põhjendamatult nii rumalana tunnevad, end alla suruvad ja valivad peitumiseni tagasihoidlikkuse tee? Kuigi vaja oleks just, et terve maailm, mitte ainult lähiringkond, saaks teada, kui palju tarkust ja analüüsioskust ning huvitavaid kogemusi neis on. Kuid kujunenud alaväärsus ning pidev enesekriitika ei lase silma paista, vaid sunnib leppima tagasihoidlikuma positsiooniga, jättes hinge kraapiva tunde, mis võimendub talumatuks iga kord, kui mõni julge, kuid palju rumalam, esile tükib ning saavutab sellega arvamusliidri seisuse. Sellist kujunenud liidrit kutsutakse siis igale poole arvama ning see muidku arvab kõikvõimalikel teemadel, ka nendel, millel kogemus ja teadmised puuduvad. Ja neil tarkadel naistel ei jää muud üle, kui imestada, kuidas rumalad nii enesekindlad on. Meenub üks seik minevikust. See juhtus kuskil keskkooli ajal, kui isale kurtsin, kui lollina ma end koguaeg tunnen, tuues näiteid om