Puhas leht

Mul on pidev tunne, et ma ei tee õiget asja või ei liigu õiget rada pidi. Samas kõik oleks nagu hästi: firma areneb, minu potentsiaalsed karjäärivõimalused on huvitavad, väljakutsete rohked. See ongi ju oluline, et areneda. Kuid ma ei saa lahti sees kriipivast tundest, mis viib pidevalt ärevuseseisundini. Hirmujudinad algavad rinnust ja liiguvad jalataldadeni, siis jälle alt üles rinnuni, lõppedes südame kloppimise ja õhu puudusega. Ja nii mitu korda päevas. Midagi on ilmselgelt valesti.

Ma ei tunne ära seda firmat, mida ma olen loonud. Ja ma ei suuda kaasa minna visiooniga, mis on sellele loodud. Mõistus ütleb, et see on õige rada firmale, kuid tunne sosistab, et see rada ei ole minule. Ma tahan teist kurssi, kuid ma ei taha lõhkuda olemasolevat, teiste ehitatut. Ma ei saa panna toimivat süsteemi painduma minu vajaduste järgi, kuid veelgi vähem saan ma painutada ennast olemasoleva vormi järgi. Enam mitte.

Ma tahan vabadust. Ma tahan luua. Ma tahan olla. Ma tahan, et mul ei oleks raske. Ma tahan olla mina ise. Ma ei taha teeselda. Ma ei taha tunda, et ma olen valel rajal ja teen enda jaoks valet asja. Ma ei taha näida edukas. Ma tahan tunda end hästi. Ma tahan... hingata.

*

Sein on ees.

On ainult üks suur „ei taha“. Ükskõik millisele ideele reageerin ma mõttes nii, et panen näpud kõrva, sulen silmad ja keerutan pead öeldes mõttes: „Ei taha, ei taha, ei taha!“ See ei ole normaalne. Aga ikkagi: ei taha, ei taha, ei taha.

*

Ma pean tegema otsuse, sest muidu see tunne, et keerlen pesumasinas ei saagi kunagi otsa. Ma pean tegema otsuse kiiresti, sest mu silme ees virvendab ja õhk on otsas. Nii kiire on ja nii palju mõtteid on peas ja ma rapsin, et end päästa. Kuidas ma siit masinavärgist välja saan? Kuidas ma saan seest ukse lahti? See keerutamine ajab südame pahaks.

*

Mul on õigus arvestada oma vajaduste ja soovidega ning mul on võimalus kõigest loobuda ning alustada puhtalt lehelt. Oh, kuidas ma tahan puhast lehte! Ma tahan olla jälle rõõmus.

Kui ma ise ei arvesta oma piiridega, siis on raske nõuda seda kelleltki teiselt ja minu piir on saabunud. Mulle ei sobi see korraldus ja see ei peagi mulle sobima ja ma ei pea ennast veenma selle sobimises. Ma jään endale kindlaks – otsus lahkuda on sündinud.

Lõpuks ometi tunnen, et minu sisemaailma umbsesse pesumasinasse hakkab väljast õhku sisse imbuma. Sain seest poolt ukse lahti. Keha valutab sellest virvarrist ja ma veel ei tea, kuidas ma välja saan, aga lootus on olemas.



Photo by Glen Carrie on Unsplash