Mul on pidev tunne, et ma ei tee õiget asja või ei liigu õiget rada pidi. Samas kõik oleks nagu hästi: firma areneb, minu potentsiaalsed karjäärivõimalused on huvitavad, väljakutsete rohked. See ongi ju oluline, et areneda. Kuid ma ei saa lahti sees kriipivast tundest, mis viib pidevalt ärevuseseisundini. Hirmujudinad algavad rinnust ja liiguvad jalataldadeni, siis jälle alt üles rinnuni, lõppedes südame kloppimise ja õhu puudusega. Ja nii mitu korda päevas. Midagi on ilmselgelt valesti. Ma ei tunne ära seda firmat, mida ma olen loonud. Ja ma ei suuda kaasa minna visiooniga, mis on sellele loodud. Mõistus ütleb, et see on õige rada firmale, kuid tunne sosistab, et see rada ei ole minule. Ma tahan teist kurssi, kuid ma ei taha lõhkuda olemasolevat, teiste ehitatut. Ma ei saa panna toimivat süsteemi painduma minu vajaduste järgi, kuid veelgi vähem saan ma painutada ennast olemasoleva vormi järgi. Enam mitte. Ma tahan vabadust. Ma tahan luua. Ma tahan olla. Ma tahan, et mul ...
Meie kohalik baar Kaplinnas oli kohe üle tee meie hotellist.
Juba esimesest õhtust peale imetlesime Andresega rõdult baari elavat olemust ja
mõnusaid lopsakaid puid terrassil. Seda igal õhtul jälgides tekkis aina suurem
soov seda külastada. Ainus, mis mind juba rõdult vaadeldes imestama pani, oli
see, et baaris ei paistnud olevat mitte ühtegi naist. Viimasel õhtul
otsustasime baari sisse põigata ja ühed joogid teha. Manhattan Café ei petnud
meie ootuseid – see oli täpselt selline tore, elav, chill koht, kus on tore
aega veeta. Kui pool jooki oli joodud, märkasime, et baari teenindajad on
paljaste ülakehadega, külalised on tõepoolest ainult mehed ning seinal oli
vikerkaarevärviline märgike. Viisime otsad kokku - tegemist oli toreda
geibaariga. :)
Comments