Eile hommikul ärkasime kell 6.30, et jõuda avamisajaks Table mäe juurde. Lootsime, et hommikul on lihtsalt veidi jahedam ja nauditavam kogemus, lisaks vara jõudes ei pea tundide viisi järjekorras seisma, et funikulöörile saada. See oli õige otsus, olime tõepoolest ühed esimestest, kes ülesse said ja kell 8 oli aru saada, et tuleb eriti kuum päev. Lubati ju lausa 36 kraadi.
Mäel olevad vaated olid kaunid. Erinevalt eelmisest tuulisest päevast tundus meile olevat mõnusalt tuulevaikne. Saime väikse ekskurssiooni, kus meile tutvustati mäel kasvavaid taimi, Kaplinna kuulsaid hooneid ja lähedal asuvaid randu. Imestasime koos egiptlastest grupiga, et Atlandi ookeani randades on ainult 8 kraadi sooja. Giidi järgi pidavat sellest, aga nii kuumal päeval kui eile, olema enam kui küll - just väga hea värskendus.
Taimedest avaldas meile eriti muljet üks okkaline isend, mida kutsutakse ronija sõbraks, sest mäest üles ronides saab sellest tasakaalu kaotuse korral ilusti kinni haarata, sest taime juured ulatuvad 6 m sügavusele. Uskumatult kõlas aga taime paljunemisviis. Selleks on vaja tulekahjut. Kui taim tunneb tuld lähenemas, viskab see kõik oma seemned mulda, et sipelgad need sügavale kannaksid. 4-6 nädala pärast hakkavad tuhakoldes kasvama kaunid lilled. Onju uskumatu, et paljunemise protsessis on arvestatud looduliku tulekahjuga!Enne köisraudteel alla laskumist nautisime veel vilus jahedal kivil vaadet ja kaasapakitud võileibu. Elu on lill!
Mäe jalamil õnnestus meil kogemata valesse autosse istuda. See oli täpselt samasugune kui meie rendiauto ja omanikud olid uksed lahti unustanud. Upsi! Erinevusena märkasin õigepea, et veepudeli asemel oli mingi tuub, mis kindlasti meile ei kuulunud.
Peale suurepärast elamus mäe otsas sõitsime tagasi hotelli, et veidi puhata, sest linnas olev kuumus oli tappev. Külm dušš ja väike uinak olid just need, mis meil vaja oli.
Olles jälle värsked ja rõõmsad suundusime Bree tänava poole, kus toimus autovaba tänavafestival. Kohalikega mestis sammusime edasi-tagasi mööda tänavat ja tutvusime tänavakohvikute, -tantsijate, ja galeriidega. Kui ära väsisime, oli tore inimesi vaadata. Kohalikud on väga kenad - saledad ja stiilsed.
Ja siis oli vaja jälle hotelli minna, et veidi puhata. Valitsevad ilmaolud olid meid tõesti loiuks muutnud. Kuid hei, me oleme puhkusel, seega teeme, mis tahame - kasvõi jorutame terve päeva konditsioneeriga toas! Seda me siiski ei teinud. Valisime hoopis konditsioneeriga kaubanduskeskuse, kus veidi sobivamas kliimas ringi jalutada. Edukas kogemus: mina sain kaks paari sokke, kolm kampsikut ja ühe suvekleidi. Andres sai kaks paari sokke, kaks T-särki, kaks kohvi ja kohalikku ajalehte lugeda. :)
Õhtusöögi olin broneerinud Gold restoranis, mida peetakse turistilikuks, kuid heaks kogemuseks ja seda see ka oli. Sisse asutdes juhtus aga nii, et aafrikapärane kuju suutis järsku liigutama hakates mind nii ehmatada, et ma oleks tahtnud kõva häälega nutma hakata - vapustusest ja solvumisest. Selleks polnud aga aega, sest meid ootas trummitreening, mis kohe kõik mõtted mujale viis ning rütmidesse haaras. :)
Erinevate Aafrika riikide hõrgutistest koosnev menüü oli väga maitsev ning vahepeal saime osa mitmetest aafrikalikest šõudest, kuhu ka mind mitmeid kordi kaasa haarati. Toitu jäi nii palju järgi, et lasime kaasa pakkida.Sellest, kuidas me oma kohalikku baari külastades avastasime, et see on sõbralik geibaar, kirjutan järgmises postituses.
Comments