Eile hommikul pärast hommikusööki sõitsime Franchoeki (tõlkes: Prantsuse nurk), kus ootas meid 7 tundi kestev veinitrammi ekskurssioon.
Olenevalt teest viis vanaaegse trammi kujuga buss või tramm meid ühest istandusest teise, lastes meil valitud veinikohas tunnikese jagu veine mekkida, mille järel meid jälle peale võttis ja uude sihtpunkti toimetas. Tõeliselt tore viis paljude erinevate istanduste ja veinidega tutvumiseks.
Meie tee viis kõigepealt Chamonix veinimõisa, kus meie lemmikuks osutus värske Savingon Blanc. Punased veinid olid väga vanaema punasesõstramahla maitsega. Teenindus oli selles peatuspaigas tülpinud, ilmselgelt väsinud kõigist turistidest, kes iga natukese aja tagant veine maitsma tulevad Tore oli aga see, et kohtusime Austraaliast pärit paariga, kellega veinide osas mõtteid vahetada saime.
Järgmine peatus oli meil mäe jalamil, imekauni vaatega Dieu Donné's. Seal oli ka uhke restoran, kuhu austraallased lõunatama läksid. Meie suundusime veine maitsma ning juustu sööma. Mina võtsin juba hoogu maha ja piirdusin kahe veini mekkimisega, Andres proovis veel lisaks viite. Meeldiv teenindaja oskas hästi veine tutvustada ning sealt ostsime kaasa valge värviga Rosé šampanja.
Edasi suundusime väga uude, alles 2005. aastal asutatud veinimõisa nimega Maison. Kui mina piirdusin jälle miinimumi ehk kahe veini maitsmisega, siis Andresele toodi 6 veini, mis olid sobitatud vastavate suupistetega. Loomulikult proovisin ka mina kõiki kombinatsioone, mis olid tõeliselt hästi kokkusobivad. Olime eriti vaimustuses Chardonnay'st, mis lõhnas ja maitses väga võiselt ja sobis lihtsalt jumalikult kokku sinihallitusjuustuga. Ostsime selle kaasa.
Üldse oleme siin reisil saanud teadlikumaks Chardonnay'de osas. Kui üle-eelmisel päeval Andrese LAV'ist pärit töökaaslase Karli soovitatud veinimõisas Rhebokskloofis veine proovisime, saime maitsta väga vürtsikaid, magusa alatooniga, tammevaadiseid ja apelsini kooreseid Chardonnay'sid, mida ma eriti hinnata ei osanud, kuigi kõik veinid olid megapalju medaleid võitnud. Sellest tegingi järelduse, et mulle Chardonnay ei maitse. Kuid nüüd veinituuril näen, et see viinamarjasort võib olla tõeliselt erinev ning ka nende seast leian oma lemmiku.
Kui Maison oli uus ja megastiilse disainrestoraniga koht, siis järgmiseks peatuseks oli palju kiidetud Eikehofi mõis, mis jättis hoopis rustikaalse mulje. Tegemist oli 4 põlvkonda alates 1903. aastast ühe pere valdustes olnud farmiga ning maitsmist viis läbi omanik ise ja lõpus tema naine. Väga personaalne kogemus, mida saime jagada jälle austraallastest paariga, kellega meid tee oli jälle kokku viinud. Kahjuks ükski vein meile niiväga ei meeldinud, kuid kõige rohkem kuulsin poistelt häid sõnu liivasel pinnasel kasvanud Shirazi kohta.
Peale meid tuli Eikehofi 28 inimest ehk sel ajal oli kui meie igal pool kahe- või neljakesi privaatselt veine maitsesime ja imestasime, kus kõik teised on, oli suur punt otse meie järel, tunnikese meie ringist taga pool.
Ja viimaseks peatuseks veiniteel oli 18. sajandist pärit Rickety Bridge - suur ja klassikaline veinimõis, kus veinid olid väga maitsvad, kuid kus me tõesti tundsime, et limiit hakkab täis saama. Hoopis huvitavam oli suhelda austraallastega, kes on koos olnud sarnaselt meiega ligi 5 aastat, kuid ise väga noored: 22 ja 21 aastased.
Tagasiteel hotelli nägime metsapõlenguid, mis praegusel kuival aastaajal siinkandis väga tavapärased on.
Olenevalt teest viis vanaaegse trammi kujuga buss või tramm meid ühest istandusest teise, lastes meil valitud veinikohas tunnikese jagu veine mekkida, mille järel meid jälle peale võttis ja uude sihtpunkti toimetas. Tõeliselt tore viis paljude erinevate istanduste ja veinidega tutvumiseks.
Meie tee viis kõigepealt Chamonix veinimõisa, kus meie lemmikuks osutus värske Savingon Blanc. Punased veinid olid väga vanaema punasesõstramahla maitsega. Teenindus oli selles peatuspaigas tülpinud, ilmselgelt väsinud kõigist turistidest, kes iga natukese aja tagant veine maitsma tulevad Tore oli aga see, et kohtusime Austraaliast pärit paariga, kellega veinide osas mõtteid vahetada saime.
Järgmine peatus oli meil mäe jalamil, imekauni vaatega Dieu Donné's. Seal oli ka uhke restoran, kuhu austraallased lõunatama läksid. Meie suundusime veine maitsma ning juustu sööma. Mina võtsin juba hoogu maha ja piirdusin kahe veini mekkimisega, Andres proovis veel lisaks viite. Meeldiv teenindaja oskas hästi veine tutvustada ning sealt ostsime kaasa valge värviga Rosé šampanja.
Edasi suundusime väga uude, alles 2005. aastal asutatud veinimõisa nimega Maison. Kui mina piirdusin jälle miinimumi ehk kahe veini maitsmisega, siis Andresele toodi 6 veini, mis olid sobitatud vastavate suupistetega. Loomulikult proovisin ka mina kõiki kombinatsioone, mis olid tõeliselt hästi kokkusobivad. Olime eriti vaimustuses Chardonnay'st, mis lõhnas ja maitses väga võiselt ja sobis lihtsalt jumalikult kokku sinihallitusjuustuga. Ostsime selle kaasa.
Üldse oleme siin reisil saanud teadlikumaks Chardonnay'de osas. Kui üle-eelmisel päeval Andrese LAV'ist pärit töökaaslase Karli soovitatud veinimõisas Rhebokskloofis veine proovisime, saime maitsta väga vürtsikaid, magusa alatooniga, tammevaadiseid ja apelsini kooreseid Chardonnay'sid, mida ma eriti hinnata ei osanud, kuigi kõik veinid olid megapalju medaleid võitnud. Sellest tegingi järelduse, et mulle Chardonnay ei maitse. Kuid nüüd veinituuril näen, et see viinamarjasort võib olla tõeliselt erinev ning ka nende seast leian oma lemmiku.
Kui Maison oli uus ja megastiilse disainrestoraniga koht, siis järgmiseks peatuseks oli palju kiidetud Eikehofi mõis, mis jättis hoopis rustikaalse mulje. Tegemist oli 4 põlvkonda alates 1903. aastast ühe pere valdustes olnud farmiga ning maitsmist viis läbi omanik ise ja lõpus tema naine. Väga personaalne kogemus, mida saime jagada jälle austraallastest paariga, kellega meid tee oli jälle kokku viinud. Kahjuks ükski vein meile niiväga ei meeldinud, kuid kõige rohkem kuulsin poistelt häid sõnu liivasel pinnasel kasvanud Shirazi kohta.
Peale meid tuli Eikehofi 28 inimest ehk sel ajal oli kui meie igal pool kahe- või neljakesi privaatselt veine maitsesime ja imestasime, kus kõik teised on, oli suur punt otse meie järel, tunnikese meie ringist taga pool.
Ja viimaseks peatuseks veiniteel oli 18. sajandist pärit Rickety Bridge - suur ja klassikaline veinimõis, kus veinid olid väga maitsvad, kuid kus me tõesti tundsime, et limiit hakkab täis saama. Hoopis huvitavam oli suhelda austraallastega, kes on koos olnud sarnaselt meiega ligi 5 aastat, kuid ise väga noored: 22 ja 21 aastased.
Tagasiteel hotelli nägime metsapõlenguid, mis praegusel kuival aastaajal siinkandis väga tavapärased on.
Comments