Oleme pärast pikka lennusõitu jõudnud Istanbuli lennujaama. Üleliigset 5 tundi veetsime rahulikus lounge'is, kus saame nii puhata kui ka näksida. Ja siin on uskumatult kiire Internet.
Saan lähemalt kirjutada meie viimasest täispikast päevast LAV-is ehk 27. jaanuarist.
Plaanis oli aega veeta Stellenboschis. Seal lähedal olevas Boschendali veinifarmis oli meil broneeritud ka piknik, millest Cape Town Magazine kirjutas.
Teel Stellenboschi põikasime läbi ühest röstikohast, millel olid kõrged reitingud. Armsa kohviku asemel leidsie eest aga Tehnopargis asuva kohalike seas populaarse ja asjaliku kohviputka, mis pakkus küll head kohvi kaasa ostmiseks, kuid mitte head atmosfääri selle kohapeal nautimiseks. Üldse pakutakse igal pool espresso põhjal itaaliapäraseid kohvisid. Järgmisesse arenguetappi kohvikultuuris, kus eelistatakse puhtaid ilma piimata maitseid, ei ole veel vähemalt Cape'i läheduses jõutud.
Stellenboschis avastasime juhuslikult ühe eriti toreda kohviku. Selle omanik juba kaugelt meie vaimustust nähes, tegi meile seal tuuri. Neil röstitakse ube klientide silme all, lisaks on neil seal pagarikoda, mis varustab ka lähedalolevaid hotelle, kohapeal vinnutatakse liha ning valmistatakse jäätist. Ja kõik väiksed töökojad asusid armsa kohvikuatmosfääri keskel. Lubasime hiljem tagasi tulla.
Stellenbosch jättis meile väga hea mulje - väike linnake täis galeriisid ja kohvikuid. Lisaks on seal muljetavaldav ülikooli kampus, kus samuti ringi jalutasime ja akadeemilist õhku sisse ahmisime.
Piknik Boschendalis meid aga väga ei rõõmustanud. Meid pandi istuma laua taha, mida teenindas kõige kobam teenindaja maailmas. Kui üldiselt on siin lausa ülihea teenindus, siis see veinilossis töötav poiss ei osanud isegi veini valada. Kui me ei oleks õigeaegselt "stop" ütlenud, olekski ta veiniklaasi ääreni täis valanud. Ja üldsegi, kes peab piknikku laua taga? Sõime ja lahkusime suurema muljeta ning tellitud vein meile ka ei maitsenud. Vot nii pipsiks oleme siin veinide osas muutunud. ;)
Tuju parandamiseks suundusime leitud kohvikusse kohvi, kooki ja kohalike lehti nautima.
Õhtul jalutasime veel Gordon Bay rannikul ning põikasime Thirsty Oystersisse, kus mekkisime austreid. Mina maitsesin ainult ühe...
... aga sellest piisas, et kogeda kõige hullemat toidumürgitust, mis mul eales olnud on. Õudus kestis terve öö ja hommikuks olin omadega päris läbi. Andres oli aga terve öö Googeldanud minu seisundi kohta ning valmis iga hetk kiirabi kutsuma. Õnneks seda ei läinud vaja. Ka Andres ei olnud päris terve, kuid tema põdes tunduvalt kergemalt.
Äralennupäeval, 28. jaanuaril palusime hotellilt tunnike pikendust välja registreerimiseks, et pikemalt kosuda ning siis jätkasime oma plaanitud tegevusi. Kuna lend oli alles kell 6 õhtul, siis sõitsime Kirstenboshi rahvusparki, kus meile oli esimene kord väga meeldinud. Seal saime lõpuks oma soovitud pikniku - puu all vilus piknikutekil imelist vaadet nautides. Ainult menüü oli kergem kui muidu: riisileivad, banaanid, mahl ja vesi. :)
Saan lähemalt kirjutada meie viimasest täispikast päevast LAV-is ehk 27. jaanuarist.
Plaanis oli aega veeta Stellenboschis. Seal lähedal olevas Boschendali veinifarmis oli meil broneeritud ka piknik, millest Cape Town Magazine kirjutas.
Teel Stellenboschi põikasime läbi ühest röstikohast, millel olid kõrged reitingud. Armsa kohviku asemel leidsie eest aga Tehnopargis asuva kohalike seas populaarse ja asjaliku kohviputka, mis pakkus küll head kohvi kaasa ostmiseks, kuid mitte head atmosfääri selle kohapeal nautimiseks. Üldse pakutakse igal pool espresso põhjal itaaliapäraseid kohvisid. Järgmisesse arenguetappi kohvikultuuris, kus eelistatakse puhtaid ilma piimata maitseid, ei ole veel vähemalt Cape'i läheduses jõutud.
Stellenboschis avastasime juhuslikult ühe eriti toreda kohviku. Selle omanik juba kaugelt meie vaimustust nähes, tegi meile seal tuuri. Neil röstitakse ube klientide silme all, lisaks on neil seal pagarikoda, mis varustab ka lähedalolevaid hotelle, kohapeal vinnutatakse liha ning valmistatakse jäätist. Ja kõik väiksed töökojad asusid armsa kohvikuatmosfääri keskel. Lubasime hiljem tagasi tulla.
Stellenbosch jättis meile väga hea mulje - väike linnake täis galeriisid ja kohvikuid. Lisaks on seal muljetavaldav ülikooli kampus, kus samuti ringi jalutasime ja akadeemilist õhku sisse ahmisime.
Piknik Boschendalis meid aga väga ei rõõmustanud. Meid pandi istuma laua taha, mida teenindas kõige kobam teenindaja maailmas. Kui üldiselt on siin lausa ülihea teenindus, siis see veinilossis töötav poiss ei osanud isegi veini valada. Kui me ei oleks õigeaegselt "stop" ütlenud, olekski ta veiniklaasi ääreni täis valanud. Ja üldsegi, kes peab piknikku laua taga? Sõime ja lahkusime suurema muljeta ning tellitud vein meile ka ei maitsenud. Vot nii pipsiks oleme siin veinide osas muutunud. ;)
Tuju parandamiseks suundusime leitud kohvikusse kohvi, kooki ja kohalike lehti nautima.
... aga sellest piisas, et kogeda kõige hullemat toidumürgitust, mis mul eales olnud on. Õudus kestis terve öö ja hommikuks olin omadega päris läbi. Andres oli aga terve öö Googeldanud minu seisundi kohta ning valmis iga hetk kiirabi kutsuma. Õnneks seda ei läinud vaja. Ka Andres ei olnud päris terve, kuid tema põdes tunduvalt kergemalt.
Äralennupäeval, 28. jaanuaril palusime hotellilt tunnike pikendust välja registreerimiseks, et pikemalt kosuda ning siis jätkasime oma plaanitud tegevusi. Kuna lend oli alles kell 6 õhtul, siis sõitsime Kirstenboshi rahvusparki, kus meile oli esimene kord väga meeldinud. Seal saime lõpuks oma soovitud pikniku - puu all vilus piknikutekil imelist vaadet nautides. Ainult menüü oli kergem kui muidu: riisileivad, banaanid, mahl ja vesi. :)
Comments