Lugesin hiljuti Mark Mansoni huvitavat ja pikka blogipostitust "Your Goals Are Overrated" sellest, et uue aasta eesmärkide asemel tasub seada ja juurutada hoopis uusi harjumusi. Soovitatud oli järgmisi fundamentaalseid igapäevaseid tegevusi, mida tasuks esialgu proovida 30 päeva järjest teha, et need harjumuseks kujuneksid:
1) treenimine
2) söögi valmistamine
3) mediteerimine
4) lugemine
5) kirjutamine
6) suhtlemine
Kõik need tegevused tunduvad esmapilgul väga loomulikud. Nõustun, et heaks enesetundeks on vajalik füüsiline koormus ja üritan edaspidigi end liigutada. Sööki valmistan juba kodus aina rohkem ja suurema naudingutundega kui eales varem. Mediteerimise oskuseni kohe kuidagi ei jõua. Lugema olen hakanud juba tunduvalt rohkem, mille üle on hea meel. Suhtlen ka päris aktiivselt nii pere kui ka sõpradega, kuigi idee, iga päev uus "kaotsi läinud" kontakt ette võtta, väärib kaalumist.
Kõige rohkem kõnetas mind soovitatud tegevuste seast kirjutamine, sest see on midagi, mida olen üritanud võimalikult palju vältida. Nüüd, kus mu töös on vaja aga aina rohkem kirjutada, olen kirjutamise hirmust üle saamas ning mõistnud selle tähtsust. Selleks, et kirjutamises paremaks saada, on vaja aga aina rohkem ja rohkem seda praktiseerida.
Täna lugesin Eesti Naise artiklist päeviku pidamisest ja jällegi soovitati igapäevaselt mõtteid kirja panna. See mõjuvat nii teraapiliselt hästi kui ka kasulikult kirjaliku väljendusoskuse arengule. Raamatus "Loovuse teel" soovitab Julia Cameron hommikuti end "tühjaks kirjutada", et puhastada meel eelmise päeva mõtetest, sest just tühjenenud meeles on ruumi igas inimeses peituvale loovusele.
Olles juba kahest erinevast allikast kahe järjestiku päeva jooksul lugenud kirjutamise harjumuse kasulikkusest, hakkasin mõtlema, et võiks ju proovida ja 30 päeva jooksul iga päev natuke midagi üles tähendada. Kas nüüd just hommikul, aga mil iganes aega on. Loodan, et kirjutamine muutub mulle aina loomulikumaks tegevuseks, et oleksin vähem kriitilisem enda suhtes ning ehk tõesti õnnestub loovuselegi ruumi teha.
1) treenimine
2) söögi valmistamine
3) mediteerimine
4) lugemine
5) kirjutamine
6) suhtlemine
Kõik need tegevused tunduvad esmapilgul väga loomulikud. Nõustun, et heaks enesetundeks on vajalik füüsiline koormus ja üritan edaspidigi end liigutada. Sööki valmistan juba kodus aina rohkem ja suurema naudingutundega kui eales varem. Mediteerimise oskuseni kohe kuidagi ei jõua. Lugema olen hakanud juba tunduvalt rohkem, mille üle on hea meel. Suhtlen ka päris aktiivselt nii pere kui ka sõpradega, kuigi idee, iga päev uus "kaotsi läinud" kontakt ette võtta, väärib kaalumist.
Kõige rohkem kõnetas mind soovitatud tegevuste seast kirjutamine, sest see on midagi, mida olen üritanud võimalikult palju vältida. Nüüd, kus mu töös on vaja aga aina rohkem kirjutada, olen kirjutamise hirmust üle saamas ning mõistnud selle tähtsust. Selleks, et kirjutamises paremaks saada, on vaja aga aina rohkem ja rohkem seda praktiseerida.
Täna lugesin Eesti Naise artiklist päeviku pidamisest ja jällegi soovitati igapäevaselt mõtteid kirja panna. See mõjuvat nii teraapiliselt hästi kui ka kasulikult kirjaliku väljendusoskuse arengule. Raamatus "Loovuse teel" soovitab Julia Cameron hommikuti end "tühjaks kirjutada", et puhastada meel eelmise päeva mõtetest, sest just tühjenenud meeles on ruumi igas inimeses peituvale loovusele.
Olles juba kahest erinevast allikast kahe järjestiku päeva jooksul lugenud kirjutamise harjumuse kasulikkusest, hakkasin mõtlema, et võiks ju proovida ja 30 päeva jooksul iga päev natuke midagi üles tähendada. Kas nüüd just hommikul, aga mil iganes aega on. Loodan, et kirjutamine muutub mulle aina loomulikumaks tegevuseks, et oleksin vähem kriitilisem enda suhtes ning ehk tõesti õnnestub loovuselegi ruumi teha.
Comments