9. jaanuaril
Tallinnas
kell 12:30,
kui väljas on -22 kraadi,
proovin esmakordselt hommikust (kellaaja järgi küll lõunast) "tühjaks kirjutamist".
Eelmise aasta teine pool kujunes huvitavaks ajaks, sest sinna mahtus nii lagunemist, identiteedikaotust, rahunemist, eneseusku, ükskõiksust kui ka uue elu lootust.
Mina, kes ma midagi tehes, sinna jäägitult pühendun, muudan tegevuse oma identiteedi osaks. Ja nii juhtubki, et välistest teguritest tingituna, kuna elu ei lähe kunagi planeeritud rada pidi, lööbki see vahel kõikuma. Ma panen hinge töösse, pettun ja jään kuidagi tühjaks. Nii on juhtunud ka eelnevalt ja jälle avastan ma end uutelt radadelt, et leida see õige asi, millesse oma hing panna.
Seekord otsustasin, et selleks ei ole töö, vaid mina ise. Keskendusin pikkadele jalutuskäikudele, regulaarsele treeningule ning raamatute lugemisele. Loomulikult tegin kõrvalt ka tööd, kuid ma ei pannud sinna liigset emotsiooni sisse. Kõik see toimus kuidagi mööda minnes. Kuna mul on vaja ka tulevikku vaatavaid ideid, siis sai ka need leitud ja nendele keskendatud, kui soovisin unistada.
Ja mis ma avastasin? Et ükskõiksemalt ja emotsioonivabamalt on palju lihtsam. Selle asemel, et töö uue suhtumise all kannataks, tuli see palju paremini välja. Ma ei jäta asju tegemata, vastupidi, tööd teen ma maksimaalselt hästi enda jaoks, sest see annab mulle heaolu tunde. Ehk liiga ükskõikne ma ei suudagi olla, sest siis oleksin ma õnnetu, kuid ratsionaalsem suhtumine tuleb igati kasuks.
Avastasin, et olen enesekindlam. Tühja-tähja pärast muretsemata saab keskenduda kaine peaga just olulisele ning esmapilgul keerulised asjad said justkui ime väel lahendatud. Ka kolleegid panid tähele, et ma olin rahulikum ja eneseteadlikum. Harv ei olnud juhus, kui minu poole nõu saamiseks pöörduti, sest minu ratsionaalne kõrvaltvaataja pilk oskas selekteerida olulise ebaolulisest.
Selleks, et tervikliku Minani jõuda, pidin ma lahti laskma kinnisideeks kujunenud unistusest - sellest, kuidas mina asju ette nägin. Lahti lastes tekkis vabanemise tunne: tulgu, mis tuleb, kasvõi lagunemine, sest minu Mina ei ole selles enam kinni. Ma jään püsti, kuidas ka asjad ei kulgeks.
Tallinnas
kell 12:30,
kui väljas on -22 kraadi,
proovin esmakordselt hommikust (kellaaja järgi küll lõunast) "tühjaks kirjutamist".
Eelmise aasta teine pool kujunes huvitavaks ajaks, sest sinna mahtus nii lagunemist, identiteedikaotust, rahunemist, eneseusku, ükskõiksust kui ka uue elu lootust.
Mina, kes ma midagi tehes, sinna jäägitult pühendun, muudan tegevuse oma identiteedi osaks. Ja nii juhtubki, et välistest teguritest tingituna, kuna elu ei lähe kunagi planeeritud rada pidi, lööbki see vahel kõikuma. Ma panen hinge töösse, pettun ja jään kuidagi tühjaks. Nii on juhtunud ka eelnevalt ja jälle avastan ma end uutelt radadelt, et leida see õige asi, millesse oma hing panna.
Seekord otsustasin, et selleks ei ole töö, vaid mina ise. Keskendusin pikkadele jalutuskäikudele, regulaarsele treeningule ning raamatute lugemisele. Loomulikult tegin kõrvalt ka tööd, kuid ma ei pannud sinna liigset emotsiooni sisse. Kõik see toimus kuidagi mööda minnes. Kuna mul on vaja ka tulevikku vaatavaid ideid, siis sai ka need leitud ja nendele keskendatud, kui soovisin unistada.
Ja mis ma avastasin? Et ükskõiksemalt ja emotsioonivabamalt on palju lihtsam. Selle asemel, et töö uue suhtumise all kannataks, tuli see palju paremini välja. Ma ei jäta asju tegemata, vastupidi, tööd teen ma maksimaalselt hästi enda jaoks, sest see annab mulle heaolu tunde. Ehk liiga ükskõikne ma ei suudagi olla, sest siis oleksin ma õnnetu, kuid ratsionaalsem suhtumine tuleb igati kasuks.
Avastasin, et olen enesekindlam. Tühja-tähja pärast muretsemata saab keskenduda kaine peaga just olulisele ning esmapilgul keerulised asjad said justkui ime väel lahendatud. Ka kolleegid panid tähele, et ma olin rahulikum ja eneseteadlikum. Harv ei olnud juhus, kui minu poole nõu saamiseks pöörduti, sest minu ratsionaalne kõrvaltvaataja pilk oskas selekteerida olulise ebaolulisest.
Selleks, et tervikliku Minani jõuda, pidin ma lahti laskma kinnisideeks kujunenud unistusest - sellest, kuidas mina asju ette nägin. Lahti lastes tekkis vabanemise tunne: tulgu, mis tuleb, kasvõi lagunemine, sest minu Mina ei ole selles enam kinni. Ma jään püsti, kuidas ka asjad ei kulgeks.
Comments