Mul on pidev tunne, et ma ei tee õiget asja või ei liigu õiget rada pidi. Samas kõik oleks nagu hästi: firma areneb, minu potentsiaalsed karjäärivõimalused on huvitavad, väljakutsete rohked. See ongi ju oluline, et areneda. Kuid ma ei saa lahti sees kriipivast tundest, mis viib pidevalt ärevuseseisundini. Hirmujudinad algavad rinnust ja liiguvad jalataldadeni, siis jälle alt üles rinnuni, lõppedes südame kloppimise ja õhu puudusega. Ja nii mitu korda päevas. Midagi on ilmselgelt valesti. Ma ei tunne ära seda firmat, mida ma olen loonud. Ja ma ei suuda kaasa minna visiooniga, mis on sellele loodud. Mõistus ütleb, et see on õige rada firmale, kuid tunne sosistab, et see rada ei ole minule. Ma tahan teist kurssi, kuid ma ei taha lõhkuda olemasolevat, teiste ehitatut. Ma ei saa panna toimivat süsteemi painduma minu vajaduste järgi, kuid veelgi vähem saan ma painutada ennast olemasoleva vormi järgi. Enam mitte. Ma tahan vabadust. Ma tahan luua. Ma tahan olla. Ma tahan, et mul ...
Comments
Seal oli üks lugu, kus kirjanik ei teadnud, millest järgmisena kirjutada ja siis ta otsustas, et ei mõtle enam selle peale, vaid tegeleb hoopis uue hobi, aiandusega. Ülima kire ja uudishimuga. Tema tegeles sellega nii põhjalikult, et uuris isegi nende taimede ajalugu ja käis nendes riikides, kust need taimed algselt pärit olid. Lõpuks läks loovus lahti ja ta sai kogu sellest seiklusest ainest raamatu kirjutamiseks. Algas aga kõik sellest, et lubas end oma uudishimul kanda, mõtlemata, kuhu see välja viib.
Mulle meeldis mõte sellest ja tahan ka seda proovida. Ainuke mure oli alguses, kui avastasin, et ma polegi enam uudishimulik. Jube kohutav tõdemus. Õnneks mõnusalt kodus lapse ja endaga olles, saan ikka aru, et mõned asjad huvitavad rohkem kui teised ja eks seda uudishimu ka jagub. Üks teema näiteks on kohvi, mis mind väga huvitama on hakanud. :)
Soovin sulle palju uudishimu ja põnevaid avastusi! Ole ikka sama avatud ja julge!