Mul on imelikud
mõtted seoses tööga. See tuleb mind ikka kummitama. Mitte, et see imelik oleks.
Imelik on hoopis see negatiivne tunne, mis sellega kaasas käib. Miks olen töö
suhtes nii tõrges?
See ei ole
tegelikult põhjendatud. Mulle meeldib/meeldis mu töö. Mäletan hästi päevi, kui
kõik sujus, oli piisavalt tegevusrohke ja põnev, ning avastasin end aegajalt
mõtlemas tänutundega oma valikute peale, mis mind nii rahuldust pakkuva tööni olid
viinud. Seda enam on imelik, miks hetkel üldse tööle mõelda ei taha ja kui mõtte
lendu lasen, siis pigem negatiivses suunas.
Töö kummitab mind
isegi unes. Täna öösel näiteks nägin unes, kuidas mul telefon varastati ja
kaalusin tõsiselt, kas peaksin osakoormusega tööle minema, et jõuaks uue
telefoni osta. Ja teises unenäos nägin end võrdlemas ühe vana kursuseõega, kes
lõbureisil suutis kaks ärikontakti luua, samal ajal, kui mina polnud selle
peale tulnudki.
Ikka ja jälle
avastan end mõttelt, et ei ole oma töös piisavalt hea. Ma arvan, et pettumus
endas toobki need kummituslikud negatiivse alatooniga mõtted. Küll tundub
mulle, et ma ei ole ega saa kunagi heaks kirjutajaks. Siis jälle tunnen end
ettevõtjana läbikukkununa, kuna ei hiilga uute kontaktide loomises.
Kuid töö ei
tuleta end meelde ainult unenägudes. Täna sain kõne Delfilt, kes pidas mind ühe
kliendi esindajaks. Eeldatavasti soovisid midagi müüa, aga päris kindel ma
pole. Mul oli nii suur rutt kõne lõpetada, et unustasin täpsustada. Ühesküljest
kuna laps karjus meeleheitlikult, mis tegi mind närviliseks, ning teisest
küljest, sest olen viimasel ajal saanud palju kõnesid võõrastelt numbritelt
selle sama kliendiga seoses. Suvalised inimesed arvavad, et olen infotelefon
nende teenuse osas. Ka neile annan kiirelt teada nende eksimuse ja suunan neid
õigema allikani, pärimata liigselt, miks nad on üldse minu numbri otsa komistanud.
Lohutan end
sellega, et ei peagi praegu tööle mõtlema. Mul on hetkel hoopis teistsugune,
väga tähtis roll – olla ema ja seda nautida. Vahel on mul tunne, et iga
sekundit pean meelde talletama, sest aeg läheb nii ruttu ja juba järgmisel
silmapilgul ongi laps juba teistsugune, suurem ja osavam, mitte kunagi enam nii
väike ja väeti.
Tihti on mu meel
hajevil. Mõtlen korraga nii palju erinevaid mõtteid ja samas olen kõigis neis
pidevalt katkestatud. Küll annab väike tirts endast märku või tuleb midagi muud
vahele. Nii keerlevadki need poolikult mõeldud mõtted mul peas ja ei anna rahu.
Ja mitte ainult mõtted, ka tegevused. Nii ongi mu päevad tihtipeale täis
pooleldi mõeldud mõtteid ja poolikult tehtud tegevusi, kuid palju-palju rõõmu.
Comments