Koduse ema töömõtted

Mul on imelikud mõtted seoses tööga. See tuleb mind ikka kummitama. Mitte, et see imelik oleks. Imelik on hoopis see negatiivne tunne, mis sellega kaasas käib. Miks olen töö suhtes nii tõrges?

See ei ole tegelikult põhjendatud. Mulle meeldib/meeldis mu töö. Mäletan hästi päevi, kui kõik sujus, oli piisavalt tegevusrohke ja põnev, ning avastasin end aegajalt mõtlemas tänutundega oma valikute peale, mis mind nii rahuldust pakkuva tööni olid viinud. Seda enam on imelik, miks hetkel üldse tööle mõelda ei taha ja kui mõtte lendu lasen, siis pigem negatiivses suunas.

Töö kummitab mind isegi unes. Täna öösel näiteks nägin unes, kuidas mul telefon varastati ja kaalusin tõsiselt, kas peaksin osakoormusega tööle minema, et jõuaks uue telefoni osta. Ja teises unenäos nägin end võrdlemas ühe vana kursuseõega, kes lõbureisil suutis kaks ärikontakti luua, samal ajal, kui mina polnud selle peale tulnudki.

Ikka ja jälle avastan end mõttelt, et ei ole oma töös piisavalt hea. Ma arvan, et pettumus endas toobki need kummituslikud negatiivse alatooniga mõtted. Küll tundub mulle, et ma ei ole ega saa kunagi heaks kirjutajaks. Siis jälle tunnen end ettevõtjana läbikukkununa, kuna ei hiilga uute kontaktide loomises.

Kuid töö ei tuleta end meelde ainult unenägudes. Täna sain kõne Delfilt, kes pidas mind ühe kliendi esindajaks. Eeldatavasti soovisid midagi müüa, aga päris kindel ma pole. Mul oli nii suur rutt kõne lõpetada, et unustasin täpsustada. Ühesküljest kuna laps karjus meeleheitlikult, mis tegi mind närviliseks, ning teisest küljest, sest olen viimasel ajal saanud palju kõnesid võõrastelt numbritelt selle sama kliendiga seoses. Suvalised inimesed arvavad, et olen infotelefon nende teenuse osas. Ka neile annan kiirelt teada nende eksimuse ja suunan neid õigema allikani, pärimata liigselt, miks nad on üldse minu numbri otsa komistanud.

Lohutan end sellega, et ei peagi praegu tööle mõtlema. Mul on hetkel hoopis teistsugune, väga tähtis roll – olla ema ja seda nautida. Vahel on mul tunne, et iga sekundit pean meelde talletama, sest aeg läheb nii ruttu ja juba järgmisel silmapilgul ongi laps juba teistsugune, suurem ja osavam, mitte kunagi enam nii väike ja väeti.

Tihti on mu meel hajevil. Mõtlen korraga nii palju erinevaid mõtteid ja samas olen kõigis neis pidevalt katkestatud. Küll annab väike tirts endast märku või tuleb midagi muud vahele. Nii keerlevadki need poolikult mõeldud mõtted mul peas ja ei anna rahu. Ja mitte ainult mõtted, ka tegevused. Nii ongi mu päevad tihtipeale täis pooleldi mõeldud mõtteid ja poolikult tehtud tegevusi, kuid palju-palju rõõmu.