Ma tunnen, et blog ei ole siiski minu jaoks. Selles mõttes, et ma võin siia oma uitmõtteid kirjutada ja võib-olla vähesed teavad mõttekeste tagamaid ning saavad aru, kuid üldiselt ei kirjuta ma siia mittemidagi tarka. Samas ma tean ka miks. Nimelt ma ei ole kirjutaja-tüüpi inimene, hoopis rääkija-tüüpi;) Ma võin pläkutada, arutada, muliseda, vadrata, jutustada nii mis kole, aga kirjutada, mitte nii..Samas on mul vedanud, et mul on nii palju sõpru, kes viitsivad mu siseheitlusest tulenevat pidevat vada kuulata. Samas ma üten oma mõtted välja, siis mõtlen ja pärast seda kui ma isegi tahaksin need kirja panna, ei ole see enam minu jaoks huvitav: see on enese kordamine, mida ma harrastan küll muidugi suuliselt, kuid kirjutades harva...
Olen suur blogide sõber. Loen igapäev vähemalt mitut blogi suure huviga. Mul on ka välja kujunenud oma lemmikud, millel silma peal hoian. Kõige enam eelistan erialaseid blogisid ning disaini- ja elustiiliblogisid. Loomulikult loen suure huviga ka sõprade-tuttavate blogisid – nende tegemistega on alati tore kursis olla:) Hoian alati silmad lahti uue huvitava blogi ees. Olen tähelepannud, et tihti peale saab määravaks, kas ma jään blogi lugema või mitte, lisaks sisule blogi disain. Kui mind midagi häirib, siis ma seda enam ei loe, sest valik on ju nii lai. Eriti häirib, mind see kui blogi on liiga kirju ning teksti on raske lugeda. Eelistan blogisid, kus tekst on mustaga valgel taustal. Kõik muud variandid a la kollane mustal või must rohelisel, mind tagasi ei kutsu. Võti, kuidas mind eriti kiiresti kodulehelt või blogist eemale peletada on ehmatavalt karjuma hakkav muusika. Suures paanikas vajutan alati ristikesele:P Laske mul kuulata, seda mida soovin ja millal soovin, ärge pre...
Comments