Ma tunnen, et blog ei ole siiski minu jaoks. Selles mõttes, et ma võin siia oma uitmõtteid kirjutada ja võib-olla vähesed teavad mõttekeste tagamaid ning saavad aru, kuid üldiselt ei kirjuta ma siia mittemidagi tarka. Samas ma tean ka miks. Nimelt ma ei ole kirjutaja-tüüpi inimene, hoopis rääkija-tüüpi;) Ma võin pläkutada, arutada, muliseda, vadrata, jutustada nii mis kole, aga kirjutada, mitte nii..Samas on mul vedanud, et mul on nii palju sõpru, kes viitsivad mu siseheitlusest tulenevat pidevat vada kuulata. Samas ma üten oma mõtted välja, siis mõtlen ja pärast seda kui ma isegi tahaksin need kirja panna, ei ole see enam minu jaoks huvitav: see on enese kordamine, mida ma harrastan küll muidugi suuliselt, kuid kirjutades harva...
Mul on pidev tunne, et ma ei tee õiget asja või ei liigu õiget rada pidi. Samas kõik oleks nagu hästi: firma areneb, minu potentsiaalsed karjäärivõimalused on huvitavad, väljakutsete rohked. See ongi ju oluline, et areneda. Kuid ma ei saa lahti sees kriipivast tundest, mis viib pidevalt ärevuseseisundini. Hirmujudinad algavad rinnust ja liiguvad jalataldadeni, siis jälle alt üles rinnuni, lõppedes südame kloppimise ja õhu puudusega. Ja nii mitu korda päevas. Midagi on ilmselgelt valesti. Ma ei tunne ära seda firmat, mida ma olen loonud. Ja ma ei suuda kaasa minna visiooniga, mis on sellele loodud. Mõistus ütleb, et see on õige rada firmale, kuid tunne sosistab, et see rada ei ole minule. Ma tahan teist kurssi, kuid ma ei taha lõhkuda olemasolevat, teiste ehitatut. Ma ei saa panna toimivat süsteemi painduma minu vajaduste järgi, kuid veelgi vähem saan ma painutada ennast olemasoleva vormi järgi. Enam mitte. Ma tahan vabadust. Ma tahan luua. Ma tahan olla. Ma tahan, et mul ...
Comments