Ma tunnen, et blog ei ole siiski minu jaoks. Selles mõttes, et ma võin siia oma uitmõtteid kirjutada ja võib-olla vähesed teavad mõttekeste tagamaid ning saavad aru, kuid üldiselt ei kirjuta ma siia mittemidagi tarka. Samas ma tean ka miks. Nimelt ma ei ole kirjutaja-tüüpi inimene, hoopis rääkija-tüüpi;) Ma võin pläkutada, arutada, muliseda, vadrata, jutustada nii mis kole, aga kirjutada, mitte nii..Samas on mul vedanud, et mul on nii palju sõpru, kes viitsivad mu siseheitlusest tulenevat pidevat vada kuulata. Samas ma üten oma mõtted välja, siis mõtlen ja pärast seda kui ma isegi tahaksin need kirja panna, ei ole see enam minu jaoks huvitav: see on enese kordamine, mida ma harrastan küll muidugi suuliselt, kuid kirjutades harva...
Kui sul elus on vedanud ja sa oled noore mehena elanud Pariisis, siis jääb ta sinuga, kus sa ka oma ülejäänud elupäevad veedad, sest Pariisis on pidu sinus eneses. Ernest Hemingway ühele sõbrale, 1950 Pariisile ei tule iial lõppu, ja iga inimene, kes seal on elanud, meenutab teda omamoodi. Me pöördusime alati sinna tagasi, ükskõik, kes me olime, ükskõik, kuidas Pariis oli muutunud, ükskõik, kui raske või kui kerge sinna oli pääseda. Pariis oli alati seda väärt ja ta tasus sulle kõige eest, mida sa talle iganes andsid. Ent selline oli Pariis nendel ammustel päevadel, kui me olime väga vaesed ja väga õnnelikud. Pidu sinus eneses, Ernest Hemingway
Comments