täna..ok pm eile käisin eimest korda sõidutunnis, äge oli, aga pidevalt sain noomida, et sõidan liiga kiiresti või rahmeldan liialt palju..või siis, et raske uskuda, et mul nii suur jalalaba on, et ei saa sidurit alla vajutada, ilma et pidur ka läheks.on jah raske uskuda:P Niisiis suure õhinaga autokoolist tulles pidin jõudma statipraxi. Pea laiali otsas nagu alati, seda ei juhtunud..ei..seekord mitte laiskusest, vaid maiteamillest ning siis ma trügisingi valesse (aga see selgus alles hiljem) tundi, kus ei olnud ühtegi minu kursakaaslast ega tuttavat õppejõudu. Nii ma siis istusin suurte silmadega, käed vaheliti (kaitsepoos) esimeses pingis, samal ajal kui teised usinalt märkmeid tahvlilt tegid. Minu passiivsus/ülbus ei meeldinud aga õppejõule ning ta käskis mul arvutama hakata, sest ma nakuinii ju ei kirjutanud.Ma vastasin, et mul pole arvutit, siis ta võtis kõrvalistuja kalkulaatori, ulatas mulle ning ütles:"Säh, arvuta!" Oeh tehnikavõõras nagu ma olen, ei suutnud ma leida sel "on" nuppu, ning kui aeg oli vastuseid ütlema hakata, teatasin, et ei saa võõra arvutiga hakkama. Et ma edaspidi ei peaks tüütult arvutit klõpsima, otsustasin hoolikalt konspekteerida. Jutt käis siis ümbernormeerimisest..lahe või mis? Aga siis kui ma olin jõudnud eesmärkideni, hakkas telefon helisema (rohkem kui ühe korra),sest Kadri oli õigest praxist varem lahti saanud..noh ja siis ma otsustasin oma nahhaalsuses, et kui juba siis täiga..ning marssisin/trügisisn suure koti ning jopiga 15 min. enne tunni lõppu minema, kuigi olin algul tundi 45 min. hiljaks jäänud...oh jah..
Kui sul elus on vedanud ja sa oled noore mehena elanud Pariisis, siis jääb ta sinuga, kus sa ka oma ülejäänud elupäevad veedad, sest Pariisis on pidu sinus eneses. Ernest Hemingway ühele sõbrale, 1950 Pariisile ei tule iial lõppu, ja iga inimene, kes seal on elanud, meenutab teda omamoodi. Me pöördusime alati sinna tagasi, ükskõik, kes me olime, ükskõik, kuidas Pariis oli muutunud, ükskõik, kui raske või kui kerge sinna oli pääseda. Pariis oli alati seda väärt ja ta tasus sulle kõige eest, mida sa talle iganes andsid. Ent selline oli Pariis nendel ammustel päevadel, kui me olime väga vaesed ja väga õnnelikud. Pidu sinus eneses, Ernest Hemingway
Comments