Läheb diiplemiseks..
Kuidas tunda ära diipi inimest?
Esmalt, tal on mustad või vähemalt tumedad juuksed, halb ei ole sinakas läige,( ka lilla läige ei ole halb) see tuleb alati kasuks. Ülima taseme saavutanud diibid inimesed on needistatud, näitamaks, et tähtis on sisemine ilu.
Seljas kannavad nad pikka sünget tumedat mantlit ning ärgem unustagem valget salli tuules lehvimas.
Nende pilk on omaette nähtus. seal peegeldub kogu maailmavalu. iga päev nad ärkavad üles teadmisega, et kogu maailm on nende vastu ning nad peavad üksinda selle vastu võitlema.
nende samm on vaevaline, nagu kurjast vaimust vaevatud. hing on paelaga kaelas ning süda kurgus, sobib ka looduslik nuustik.. tihti Paistab nagu oleksid nad tuule poolt läbi tõmmatud või külmast ära võetud..
Nende teadmistel ei ole piiri ning nad demonstreerivad iga hetk oma andeid. Tavaliselt on nad kodus kunstiajaloos ning keeltes. Vahel ka kirjanduses. Reaalteadustega tuleb olla ettevaatlik, sest need võivad mõjuda giigilikult. Kedagi ei huvita, et sa suudad kõige kiiremini kokku arvutada veiniarve, sest diip inimene ostab ainult 30nekroonist muskaat/lauaveini.
Diibitele inimetele on eriti oluline gout de musique ning selle järgi valivad ka nad tuttavaid (sest sõpru neil pole). Hea toon on kuulata metalit ning indie rocki.
Diip inimene ja sõbrad ei käi kokku, kuna tunduvalt dramaatilisem on olla siin maailmas ihuüksi, teiste poolt hüljatud.. diip inimene on draama queen.
Diibi ja friigi vahel jookseb thin line.. Emo on ehtne näide piiriületusest. Jätame tuka siiski 20ndasse sajandisse, sest diipe inimesi iseloomustab sügav progressijanu. tõeliselt diip inimene tunnateb selle kohe ära ja ei astu sellest üle, kuid see ongi parim viis teha vahet diibil ning wannabe'l.
Samuti on üliõhuke piir diipluse ja kilpluse vahel...
"Diibi" inimese jaoks kõige suurem probleem on see, kui ta ärkab hommikul ülesse ja tema juuksejuured on muutunud tumeblondiks, ehk teisi sõnu eestlase kartulikooreks. Tõeliselt diipe, lausa öelda tiipe inimesi , see ei koti.
Tihti kannavad nad mütsi liimilapi (vahel juurte) varjamiseks.
Aegade jooksul on parim näide diibi inimese kirjeldamiseks "Addams family", kuid see näide on kulunud. Originaalsem on Franckensteini näide.
...
Kuidas tunda ära diipi inimest?
Esmalt, tal on mustad või vähemalt tumedad juuksed, halb ei ole sinakas läige,( ka lilla läige ei ole halb) see tuleb alati kasuks. Ülima taseme saavutanud diibid inimesed on needistatud, näitamaks, et tähtis on sisemine ilu.
Seljas kannavad nad pikka sünget tumedat mantlit ning ärgem unustagem valget salli tuules lehvimas.
Nende pilk on omaette nähtus. seal peegeldub kogu maailmavalu. iga päev nad ärkavad üles teadmisega, et kogu maailm on nende vastu ning nad peavad üksinda selle vastu võitlema.
nende samm on vaevaline, nagu kurjast vaimust vaevatud. hing on paelaga kaelas ning süda kurgus, sobib ka looduslik nuustik.. tihti Paistab nagu oleksid nad tuule poolt läbi tõmmatud või külmast ära võetud..
Nende teadmistel ei ole piiri ning nad demonstreerivad iga hetk oma andeid. Tavaliselt on nad kodus kunstiajaloos ning keeltes. Vahel ka kirjanduses. Reaalteadustega tuleb olla ettevaatlik, sest need võivad mõjuda giigilikult. Kedagi ei huvita, et sa suudad kõige kiiremini kokku arvutada veiniarve, sest diip inimene ostab ainult 30nekroonist muskaat/lauaveini.
Diibitele inimetele on eriti oluline gout de musique ning selle järgi valivad ka nad tuttavaid (sest sõpru neil pole). Hea toon on kuulata metalit ning indie rocki.
Diip inimene ja sõbrad ei käi kokku, kuna tunduvalt dramaatilisem on olla siin maailmas ihuüksi, teiste poolt hüljatud.. diip inimene on draama queen.
Diibi ja friigi vahel jookseb thin line.. Emo on ehtne näide piiriületusest. Jätame tuka siiski 20ndasse sajandisse, sest diipe inimesi iseloomustab sügav progressijanu. tõeliselt diip inimene tunnateb selle kohe ära ja ei astu sellest üle, kuid see ongi parim viis teha vahet diibil ning wannabe'l.
Samuti on üliõhuke piir diipluse ja kilpluse vahel...
"Diibi" inimese jaoks kõige suurem probleem on see, kui ta ärkab hommikul ülesse ja tema juuksejuured on muutunud tumeblondiks, ehk teisi sõnu eestlase kartulikooreks. Tõeliselt diipe, lausa öelda tiipe inimesi , see ei koti.
Tihti kannavad nad mütsi liimilapi (vahel juurte) varjamiseks.
Aegade jooksul on parim näide diibi inimese kirjeldamiseks "Addams family", kuid see näide on kulunud. Originaalsem on Franckensteini näide.
...
Comments