Mis värk see on tarkade naistega, kes ise oma tarkusest aru ei saa, end pidevalt ja põhjendamatult nii rumalana tunnevad, end alla suruvad ja valivad peitumiseni tagasihoidlikkuse tee? Kuigi vaja oleks just, et terve maailm, mitte ainult lähiringkond, saaks teada, kui palju tarkust ja analüüsioskust ning huvitavaid kogemusi neis on. Kuid kujunenud alaväärsus ning pidev enesekriitika ei lase silma paista, vaid sunnib leppima tagasihoidlikuma positsiooniga, jättes hinge kraapiva tunde, mis võimendub talumatuks iga kord, kui mõni julge, kuid palju rumalam, esile tükib ning saavutab sellega arvamusliidri seisuse. Sellist kujunenud liidrit kutsutakse siis igale poole arvama ning see muidku arvab kõikvõimalikel teemadel, ka nendel, millel kogemus ja teadmised puuduvad. Ja neil tarkadel naistel ei jää muud üle, kui imestada, kuidas rumalad nii enesekindlad on.
Meenub üks seik minevikust. See juhtus kuskil keskkooli ajal, kui isale kurtsin, kui lollina ma end koguaeg tunnen, tuues näiteid oma sisemistest dialoogidest tõe otsingutel, teemade lahkamisel ja teadmiste vajaka jäämisel. Mäletan, et isa õnnitles mind selle peale, et olen lõpuks ometi targaks saanud, sest ainult tark inimene saab aru, kui palju ta veel ei tea. Rumal inimene ju arvab alati, et on kõige targem.
Hiljuti vestlesin arvamusliidritest ja -lugudest naistega, keda hindan ja väga targaks pean. Minu suureks üllatuseks on nendel kõigil sama probleem, mis minul, oma nime alt arvamuste avaldamisega teemadel, milles ollakse pädevad. Negatiivne sisekõne matab kogu tahte, midagi arvata ning oma kogemusi jagada. Näiteks arvamusartiklit kirjutades on koguaeg tunne, et peaks ikka kõikvõimalikud küljed välja tooma, teadusartiklitest pärit seisukohtadega ilmestama, et ei oleks kuskilt kinni hakata ja kui ideaal ei peaks õnnestuma, siis ei ole üldse mõtet midagi kirjutada.
Siinkohal meenub üks Forbes'i kolumn, mida kirjutas kunagi just üks selline tubli naine, kes kõiki oma väiteid oskas teadusartiklitega põhjendada. Analüüsisime emaga kunagi seda ja too leidis, et halvemini ja igavamalt kirjutatud kolumni ei olegi olemas - täpselt selline pliiatsist välja imetud ja jube tark näida püüdev tekst. Mõtlen praegu, et arvatavasti häiris ka see, et kirjutaja pani end tahtlikult või tahtmatult lugejast kõrgemale, mistõttu ei suutnud enam teda kõnetada. Arvan, et üliperfektse arvamuse kirjutamine võib parimal juhul mõjuda ülipüüdlikult. Olulisem on ju ikkagi kirg teema vastu, ei ole vaja ilmtingimata upitada end tarkade meeste tsitaatidega.
Kokkuvõtteks otsustasime tarkade naiste keskis, et teeme enda kallal tööd ning üritame üksteist rohkem innustada ja väestada. Vanasõnade keeles siis: tagasihoidlikkus ei ole voorus ja julge hundi rind on rasvane.
Photo by Catherine McMahon on Unsplash
Meenub üks seik minevikust. See juhtus kuskil keskkooli ajal, kui isale kurtsin, kui lollina ma end koguaeg tunnen, tuues näiteid oma sisemistest dialoogidest tõe otsingutel, teemade lahkamisel ja teadmiste vajaka jäämisel. Mäletan, et isa õnnitles mind selle peale, et olen lõpuks ometi targaks saanud, sest ainult tark inimene saab aru, kui palju ta veel ei tea. Rumal inimene ju arvab alati, et on kõige targem.
Hiljuti vestlesin arvamusliidritest ja -lugudest naistega, keda hindan ja väga targaks pean. Minu suureks üllatuseks on nendel kõigil sama probleem, mis minul, oma nime alt arvamuste avaldamisega teemadel, milles ollakse pädevad. Negatiivne sisekõne matab kogu tahte, midagi arvata ning oma kogemusi jagada. Näiteks arvamusartiklit kirjutades on koguaeg tunne, et peaks ikka kõikvõimalikud küljed välja tooma, teadusartiklitest pärit seisukohtadega ilmestama, et ei oleks kuskilt kinni hakata ja kui ideaal ei peaks õnnestuma, siis ei ole üldse mõtet midagi kirjutada.
Siinkohal meenub üks Forbes'i kolumn, mida kirjutas kunagi just üks selline tubli naine, kes kõiki oma väiteid oskas teadusartiklitega põhjendada. Analüüsisime emaga kunagi seda ja too leidis, et halvemini ja igavamalt kirjutatud kolumni ei olegi olemas - täpselt selline pliiatsist välja imetud ja jube tark näida püüdev tekst. Mõtlen praegu, et arvatavasti häiris ka see, et kirjutaja pani end tahtlikult või tahtmatult lugejast kõrgemale, mistõttu ei suutnud enam teda kõnetada. Arvan, et üliperfektse arvamuse kirjutamine võib parimal juhul mõjuda ülipüüdlikult. Olulisem on ju ikkagi kirg teema vastu, ei ole vaja ilmtingimata upitada end tarkade meeste tsitaatidega.
Kokkuvõtteks otsustasime tarkade naiste keskis, et teeme enda kallal tööd ning üritame üksteist rohkem innustada ja väestada. Vanasõnade keeles siis: tagasihoidlikkus ei ole voorus ja julge hundi rind on rasvane.
Comments
Sul on nii targad vanemad!!!