"Minu piirid - sinu piirid" Jesper Juul
Kõigis laste ja täiskasvanure suhetes kannab vaid täiskasvanu vastutust suhtluse kvaliteedi eest.
Lapsed võivad osaleda näiteks selliste otsuste langetaisel, mida pere õhtuks sööb, kuid ei saa vastutada laua ümber valitseva meeleolu eest. Lapsed võivad aidata otsustada, kus pere jõule tähistab, kuid ei kanna vastutust selle eest, kuidas pere end jõulupuhkuse ajal tunneb.
Vastutust suhtluse kvaliteedu eest ei saa ei tervenisti ega osaliselt laste õlule jätta. Vastutus lasub täielikult täiskasvanute õlul.
(Näide Caroline'ist, kes tahtis jäätist ja kes sattus olukorda, kus ta vastutas nii selle eest, kuidas isa end tunneb, kui ka selle eest, kaua konflikt kestab.)
Enamik lapsi allub üldistele reeglitele suurema vaevata. Nad teevad seda kogu aeg koolis, lasteaias, karateklubis, skaudilaagirs ning lasterühmades. Selleks onn vaja vaid üht: et nende isiklikke piire jõuga ei ületataks või jalge alla ei tallataks.
Lapsed võib-olla tõesti kombivad laste piire, kuid vaid sellepärast, et nad ei tunne neid. Kui sa oma vanemate piire ei tunne, muutud ebakindlaks, kaotad turvatunde, oled passiivne või hüperaktiivne ning tunned end igal juhul üksildasena. Need lapsed ei otsi mitte piire, vaid kontakti.
Mõningaid isikilikke piire on meil võimatu seletada - ka endale. Need lihtsalt on sellised. Lastel võib seetõttu olla raskem neist aru saada, kuid mitte raskem neid aksepteerida. Lapsed ei arvesta vanemate piiridega mitte sellepärast, et vanemad neid põhjendada oskavad. Nad arvestavad piiriga, kuna arvestavad inimesega, kelle piir see on. Igasugused käigupealt välja mõeldud udujutud vaid nõrgendavad neid piire. Parem juba öelda tõtt: "Ma ei tea, miks ma nii arvan, kuid ma arvan nii. Sest ma tahan."
Peale kõige muu annab see ka lastele head eeskuju, kui nad suuremaks kasvavad ja peavad omal käel alkoholi, narkootikumide ja kuritegevuse kohta seisukoha võtma. Neil on tuge teadmisest, et oma sisehäält võib kuulata, kuigi ümbritsevad avaldavad survet ja sul ei õnnestu neid veenda oma seisukoha arukuses või õigsuses.
Nii lastele kui vanematele tuleb kasuks, kui vanemad üritavad olla nemad ise, ja mitte "õiged". Ehtsad vanemad on paremad kui teoreetikutest vanemad. Vanemad, kes eksivad ja oma eksituste eest vastutust kannavad, on paremad vanemad, kui vanemad, kes üritavad olla täiuslikud. Täiuslikkust taga ajavad vanemad tekitavad alati lastes tunde, et nad on läbi kukkunud, ja lapsed, kes end nii tunnevad, kukkuvadki tihti läbi.
- Ma ei taha sulle praegu raamatut lugeda. ma tahan ajalehte lugeda.
Paljudel vanematel on raske erinevates olukordades oma vajadusi eelistada. Lapse soov tekitab neis süümepiinu, mis tihtilugu väljendub lapse kritiseerimises selle pärast, et too puhtsast südamest ja ausalt oma vajadust väljendab.
Lastel peaks rippuma kaelas silt: VABANDUST, KUID MA EI TALU KRIITIKAT. Selle all võiks olla märge: Kriitika kahjustab tervist. Tervishoiuamet.
Kui pooleteiseaastane põnn tõmbab raamatuid riiulist või keraamilisi kujukesi laudadelt, võid sa sellele piiri panna ja öelda: “Jäta järele! Ei tohi!”. Ja kui see ei aita, võid sa ta kiusatuse juurest eemale kanda.
Kuid poleks tark öelda: “Emmele ei meeldi, kui sa paha tüdruk oled. Jäta järele, kui emme sind käsib.” Pooleteiseaastane ei ole selles olukorras ei “hea” ega “paha”. Ta on lihtsalt uudishimulik ja täis maailma avastamise lusti. Kui ta lasteaias käima hakkab ja uut territooriumi pelgab, tabab tema raske hinnaga kättevõidetud tagasihoidlikkust kindlasti paar kriitikanoolt.
Laste eksistents põhineb - vähemalt nende esimestel eluaastatel - täielikult usaldusel, et nende vanemad teavad, mida nad teevad. Nii nende kui endiga.
Konfliktid
Mida rohkem vanemad oma vajadusi alla suruvad, seda vähem isiklikud nad on ja seda vähem on peres intiimsust. /—/ Asi lõpeb tihti sellega, et lapsed hakkvad ümbritsevaid väsitama, kuna suhtuvad igasse inimkooslusesse, nagu oleks see olemas vaid selleks, et neid teenindada. Mitte, et nad ise oleksid asotsiaalsed, kuid nende perekond toimib nii.
Printsid ja printsessid
Imetlemise ja jumaldamisega on sama lugu, mis teenindamisega: see tuleb heast südamest, kuid ei sisalda kontakti. Kui sa oled tähelepanu keskpunktis, pole sa osa kooslusest.
Õnnetu või pettunud
Konfliktides lastega on oluline õppida vahet tegema, millal on laps õnnetu ja millal lihtsalt pettunud.
Pettumus on õppimise oluline osa ning lapsepõlv on üksainus pikk õppimine. Kui lapsed on pettunud, ei tule neid lohutada nagu siis, kui nad on õnnetud. Vahel tuleb neid aidata, et lusikas, legoauto või matemaatika kodune töö neile alluks.
Vastasseis ja lähedus
Aeg on imevahend, mis konfliktides igasuguses vanuses lastega tihti kahe silma vahele jääb. Lastel on - täpselt nagu täiskasvanutel - vaja aega, kui nad peavad tegema midagi, mida nad tegelikult teha ei taha. Neil on vaja aega, et suuta jah öelda. Kui seda aega ei anta, ütlevad nad vaid “Olgu!” ning peavad loobuma oma isiklikust väärikusest.
Lapsed on nii haaratud oma vanematega koostöö tegemisest, et neile tundub kahtlane ja solvav, kui vanemad neid koostööle sunnivad.
Lapsed on nagu täiskasvanud: me teeme heal meelel koostööd, kus aga saame, kuid meile ei meeldi, kui meiega manipuleeritakse, et soovitut saavutada.
Kad selles: kui me kogeme, et meie soove ja vajadusi tõsiselt võetakse, pole enam oluline, et meile jääb õigus ja me saame oma tahtmise.
Vestlus ja läbirääkimine
Vanemate vastutuses suhtlemise kvaliteedi eest on oluline, et vanemad sellega ise algatust teeksid ja kutsuksid ka lapsi nene soove ja vajadusi põhjendama. Muidu ei õpi lapsed endast rääkima, vaid kõigest vanematele vastu vaidlema. See üksnes süvendab teadmatust üksteisest ning mõlemad jõuavad õnnetule järeldusele, et konfliktis pole keelest kasu.
Ma ei saa päris täpselt aru… seleta mulle…
Ma tahan teada, miks see sulle nii oluline on…
Mul on raske uskuda, et keegi tahab… nii et ma tahaks teada, mis paneb sind…?
Ma ei teagi, mida selle peale kosta. Aita mind. Räägi mulle, miks sa tahad…
Need on näited selle kohta, kuidas vanemad saavad lapsi enne otsuse langetamist teavitavatele ja tulemuslikele läbirääkimistele kutsuda.
Ei on hooliv vastus
Laste “ei” vanematele on hooliv vastus, sest see pole öeldud nendevahelisele suhtele. See on lapse “jah” endale kui isiksusele ja tema moodus, kuidas end vanemate suhtes piiritleda.
Laste armastus oma vanemate vastu on ammendamatu. Vaid nende enesearmastus on haavatav.
Photo by Thought Catalog on Unsplash
Kõigis laste ja täiskasvanure suhetes kannab vaid täiskasvanu vastutust suhtluse kvaliteedi eest.
Lapsed võivad osaleda näiteks selliste otsuste langetaisel, mida pere õhtuks sööb, kuid ei saa vastutada laua ümber valitseva meeleolu eest. Lapsed võivad aidata otsustada, kus pere jõule tähistab, kuid ei kanna vastutust selle eest, kuidas pere end jõulupuhkuse ajal tunneb.
Vastutust suhtluse kvaliteedu eest ei saa ei tervenisti ega osaliselt laste õlule jätta. Vastutus lasub täielikult täiskasvanute õlul.
(Näide Caroline'ist, kes tahtis jäätist ja kes sattus olukorda, kus ta vastutas nii selle eest, kuidas isa end tunneb, kui ka selle eest, kaua konflikt kestab.)
Enamik lapsi allub üldistele reeglitele suurema vaevata. Nad teevad seda kogu aeg koolis, lasteaias, karateklubis, skaudilaagirs ning lasterühmades. Selleks onn vaja vaid üht: et nende isiklikke piire jõuga ei ületataks või jalge alla ei tallataks.
Lapsed võib-olla tõesti kombivad laste piire, kuid vaid sellepärast, et nad ei tunne neid. Kui sa oma vanemate piire ei tunne, muutud ebakindlaks, kaotad turvatunde, oled passiivne või hüperaktiivne ning tunned end igal juhul üksildasena. Need lapsed ei otsi mitte piire, vaid kontakti.
Mõningaid isikilikke piire on meil võimatu seletada - ka endale. Need lihtsalt on sellised. Lastel võib seetõttu olla raskem neist aru saada, kuid mitte raskem neid aksepteerida. Lapsed ei arvesta vanemate piiridega mitte sellepärast, et vanemad neid põhjendada oskavad. Nad arvestavad piiriga, kuna arvestavad inimesega, kelle piir see on. Igasugused käigupealt välja mõeldud udujutud vaid nõrgendavad neid piire. Parem juba öelda tõtt: "Ma ei tea, miks ma nii arvan, kuid ma arvan nii. Sest ma tahan."
Peale kõige muu annab see ka lastele head eeskuju, kui nad suuremaks kasvavad ja peavad omal käel alkoholi, narkootikumide ja kuritegevuse kohta seisukoha võtma. Neil on tuge teadmisest, et oma sisehäält võib kuulata, kuigi ümbritsevad avaldavad survet ja sul ei õnnestu neid veenda oma seisukoha arukuses või õigsuses.
Nii lastele kui vanematele tuleb kasuks, kui vanemad üritavad olla nemad ise, ja mitte "õiged". Ehtsad vanemad on paremad kui teoreetikutest vanemad. Vanemad, kes eksivad ja oma eksituste eest vastutust kannavad, on paremad vanemad, kui vanemad, kes üritavad olla täiuslikud. Täiuslikkust taga ajavad vanemad tekitavad alati lastes tunde, et nad on läbi kukkunud, ja lapsed, kes end nii tunnevad, kukkuvadki tihti läbi.
- Ma ei taha sulle praegu raamatut lugeda. ma tahan ajalehte lugeda.
Paljudel vanematel on raske erinevates olukordades oma vajadusi eelistada. Lapse soov tekitab neis süümepiinu, mis tihtilugu väljendub lapse kritiseerimises selle pärast, et too puhtsast südamest ja ausalt oma vajadust väljendab.
Lastel peaks rippuma kaelas silt: VABANDUST, KUID MA EI TALU KRIITIKAT. Selle all võiks olla märge: Kriitika kahjustab tervist. Tervishoiuamet.
Kui pooleteiseaastane põnn tõmbab raamatuid riiulist või keraamilisi kujukesi laudadelt, võid sa sellele piiri panna ja öelda: “Jäta järele! Ei tohi!”. Ja kui see ei aita, võid sa ta kiusatuse juurest eemale kanda.
Kuid poleks tark öelda: “Emmele ei meeldi, kui sa paha tüdruk oled. Jäta järele, kui emme sind käsib.” Pooleteiseaastane ei ole selles olukorras ei “hea” ega “paha”. Ta on lihtsalt uudishimulik ja täis maailma avastamise lusti. Kui ta lasteaias käima hakkab ja uut territooriumi pelgab, tabab tema raske hinnaga kättevõidetud tagasihoidlikkust kindlasti paar kriitikanoolt.
Laste eksistents põhineb - vähemalt nende esimestel eluaastatel - täielikult usaldusel, et nende vanemad teavad, mida nad teevad. Nii nende kui endiga.
Konfliktid
Mida rohkem vanemad oma vajadusi alla suruvad, seda vähem isiklikud nad on ja seda vähem on peres intiimsust. /—/ Asi lõpeb tihti sellega, et lapsed hakkvad ümbritsevaid väsitama, kuna suhtuvad igasse inimkooslusesse, nagu oleks see olemas vaid selleks, et neid teenindada. Mitte, et nad ise oleksid asotsiaalsed, kuid nende perekond toimib nii.
Printsid ja printsessid
Imetlemise ja jumaldamisega on sama lugu, mis teenindamisega: see tuleb heast südamest, kuid ei sisalda kontakti. Kui sa oled tähelepanu keskpunktis, pole sa osa kooslusest.
Õnnetu või pettunud
Konfliktides lastega on oluline õppida vahet tegema, millal on laps õnnetu ja millal lihtsalt pettunud.
Pettumus on õppimise oluline osa ning lapsepõlv on üksainus pikk õppimine. Kui lapsed on pettunud, ei tule neid lohutada nagu siis, kui nad on õnnetud. Vahel tuleb neid aidata, et lusikas, legoauto või matemaatika kodune töö neile alluks.
Vastasseis ja lähedus
Aeg on imevahend, mis konfliktides igasuguses vanuses lastega tihti kahe silma vahele jääb. Lastel on - täpselt nagu täiskasvanutel - vaja aega, kui nad peavad tegema midagi, mida nad tegelikult teha ei taha. Neil on vaja aega, et suuta jah öelda. Kui seda aega ei anta, ütlevad nad vaid “Olgu!” ning peavad loobuma oma isiklikust väärikusest.
Lapsed on nii haaratud oma vanematega koostöö tegemisest, et neile tundub kahtlane ja solvav, kui vanemad neid koostööle sunnivad.
Lapsed on nagu täiskasvanud: me teeme heal meelel koostööd, kus aga saame, kuid meile ei meeldi, kui meiega manipuleeritakse, et soovitut saavutada.
Kad selles: kui me kogeme, et meie soove ja vajadusi tõsiselt võetakse, pole enam oluline, et meile jääb õigus ja me saame oma tahtmise.
Vestlus ja läbirääkimine
Vanemate vastutuses suhtlemise kvaliteedi eest on oluline, et vanemad sellega ise algatust teeksid ja kutsuksid ka lapsi nene soove ja vajadusi põhjendama. Muidu ei õpi lapsed endast rääkima, vaid kõigest vanematele vastu vaidlema. See üksnes süvendab teadmatust üksteisest ning mõlemad jõuavad õnnetule järeldusele, et konfliktis pole keelest kasu.
Ma ei saa päris täpselt aru… seleta mulle…
Ma tahan teada, miks see sulle nii oluline on…
Mul on raske uskuda, et keegi tahab… nii et ma tahaks teada, mis paneb sind…?
Ma ei teagi, mida selle peale kosta. Aita mind. Räägi mulle, miks sa tahad…
Need on näited selle kohta, kuidas vanemad saavad lapsi enne otsuse langetamist teavitavatele ja tulemuslikele läbirääkimistele kutsuda.
Ei on hooliv vastus
Laste “ei” vanematele on hooliv vastus, sest see pole öeldud nendevahelisele suhtele. See on lapse “jah” endale kui isiksusele ja tema moodus, kuidas end vanemate suhtes piiritleda.
Laste armastus oma vanemate vastu on ammendamatu. Vaid nende enesearmastus on haavatav.
Photo by Thought Catalog on Unsplash
Comments
|VRO| Rõõmsit joulupühhi ja hüvvä vahtsõt aastakka!
|ITA| Buone festività natalizie e felice anno nuovo!
|ENG| Season's Greetings and a Happy New Year!
|FIN| Hyvää joulua ja onnellista uutta vuotta!
|KRL| Раставанке синун, уввен вувенке синун!