Kui minult küsida, mis on minu unistuste töökoht, vastaksin ma, et turundus- ja kommunikatsioonijuht mõnes ettevõttes, mille ala mulle ka korda läheb, või siis ettevõtte juht oma armsas firmas, kuhu ma olen suutnud värvata just need inimesed, kellega koostöö sujub ja mis tegutseb alal, mis mulle huvi pakub.
Samas on mul praegu paljude arvates unistuste töökoht. Hiljuti ütles mulle keegi nii: "Mul on nii hea meel teada saada, et selline töökoht on tegelikult ka olemas. Ma olen sellest unistanud, aga ei arvanud, et see eksisteerib."
Huvitaval kombel aga ei ole mina kunagi arvanud, et mul oleks unistuste töö. Jah, mul on hea palk, korter, mis mulle kinni makstakse ja mõistev ülemus. Mida veel tahta? Miks olla koguaeg rahulolematu?
Üks mu hea sõbranna ütles, et kui sa ei ole tänulik nende heade asjade eest, mis sulle osaks on saanud, siis ei ole sa ka tänulik iseendale, sest sina oled ju need otsused teinud ja selle välja teeninud.
Seega teiste inimeste kogemusi arvestades, olen ma arusaanud, et ma olen tegelikult ka rahul selle üle, mis mul on! Kuid siiski ma tahaksin teha tööd, millel on ka ühiskonnas mingi väärtus.
Ehk on nii, et enda töö ei tundu kunagi unistuste tööna ja sellena tundub vaid nende töö, kes kiirgavad rahulolu, sest nad oskavad olla rahul, tänulikud ning jätavad midagi enda teada?
Comments