Skip to main content

Unistuste töö

Kui minult küsida, mis on minu unistuste töökoht, vastaksin ma, et turundus- ja kommunikatsioonijuht mõnes ettevõttes, mille ala mulle ka korda läheb, või siis ettevõtte juht oma armsas firmas, kuhu ma olen suutnud värvata just need inimesed, kellega koostöö sujub ja mis tegutseb alal, mis mulle huvi pakub.

Samas on mul praegu paljude arvates unistuste töökoht. Hiljuti ütles mulle keegi nii: "Mul on nii hea meel teada saada, et selline töökoht on tegelikult ka olemas. Ma olen sellest unistanud, aga ei arvanud, et see eksisteerib."

Huvitaval kombel aga ei ole mina kunagi arvanud, et mul oleks unistuste töö. Jah, mul on hea palk, korter, mis mulle kinni makstakse ja mõistev ülemus. Mida veel tahta? Miks olla koguaeg rahulolematu? 

Üks mu hea sõbranna ütles, et kui sa ei ole tänulik nende heade asjade eest, mis sulle osaks on saanud, siis ei ole sa ka tänulik iseendale, sest sina oled ju need otsused teinud ja selle välja teeninud.
Seega teiste inimeste kogemusi arvestades, olen ma arusaanud, et ma olen tegelikult ka rahul selle üle, mis mul on! Kuid siiski ma tahaksin teha tööd, millel on ka ühiskonnas mingi väärtus.

Ehk on nii, et enda töö ei tundu kunagi unistuste tööna ja sellena tundub vaid nende töö, kes kiirgavad rahulolu, sest nad oskavad olla rahul, tänulikud ning jätavad midagi enda teada?

Comments

Popular posts from this blog

Pidu sinus eneses

Kui sul elus on vedanud ja sa oled noore mehena elanud Pariisis, siis jääb ta sinuga, kus sa ka oma ülejäänud elupäevad veedad, sest Pariisis on pidu sinus eneses. Ernest Hemingway ühele sõbrale, 1950 Pariisile ei tule iial lõppu, ja iga inimene, kes seal on elanud, meenutab teda omamoodi. Me pöördusime alati sinna tagasi, ükskõik, kes me olime, ükskõik, kuidas Pariis oli muutunud, ükskõik, kui raske või kui kerge sinna oli pääseda. Pariis oli alati seda väärt ja ta tasus sulle kõige eest, mida sa talle iganes andsid. Ent selline oli Pariis nendel ammustel päevadel, kui me olime väga vaesed ja väga õnnelikud. Pidu sinus eneses, Ernest Hemingway

blogid

Olen suur blogide sõber. Loen igapäev vähemalt mitut blogi suure huviga. Mul on ka välja kujunenud oma lemmikud, millel silma peal hoian. Kõige enam eelistan erialaseid blogisid ning disaini- ja elustiiliblogisid. Loomulikult loen suure huviga ka sõprade-tuttavate blogisid – nende tegemistega on alati tore kursis olla:) Hoian alati silmad lahti uue huvitava blogi ees. Olen tähelepannud, et tihti peale saab määravaks, kas ma jään blogi lugema või mitte, lisaks sisule blogi disain. Kui mind midagi häirib, siis ma seda enam ei loe, sest valik on ju nii lai. Eriti häirib, mind see kui blogi on liiga kirju ning teksti on raske lugeda. Eelistan blogisid, kus tekst on mustaga valgel taustal. Kõik muud variandid a la kollane mustal või must rohelisel, mind tagasi ei kutsu. Võti, kuidas mind eriti kiiresti kodulehelt või blogist eemale peletada on ehmatavalt karjuma hakkav muusika. Suures paanikas vajutan alati ristikesele:P Laske mul kuulata, seda mida soovin ja millal soovin, ärge pre...

Esimesed muljed Kaplinnast

Hei-hei! Eile jõudsime peale 24 tunnist reisi Lõuna-Aafrika Vabariiki, Kaplinna, mis üllatas meid esimeste muljetega. Me teadsime, et on soe, aga see kuumalaine, mis meile vastu hingas, kui lennujaamast lageda taeva alla saime, võttis meid ikkagi pahviks. Kiiremas korras oli vaja kohvrist välja otsida plätad ja asendada need sobimatute talvesaabastega. Liiklus on meie mõistes vastas-suunaline. Miks keegi meile ei öelnud? :) Andres on õnneks roolis osav ning sõit hotelli kujunes, kui ära eksimine puuduliku kaardi tõttu välja arvestada, valutult. Suunatule asemel sai muidugi iga kord kojamehed tööle pandud, mida tundub, et siin kliimas üldse vaja ei lähe, vähemalt praegusel aastaajal mitte. Mis minusse kui kaasreisijasse aga puutub, siis kui seni olen harjunud kõrvalistmel sõites iga natukese aja tagant vähegi keerulisemas liiklusolukorras parema käega uksest kinni haarama, siis nüüd jäi mulle paremal käel pihku hoopis käigukang ja Andrese küünarnukk. :P Lõuna-aafriklased ...