Ideaalsuhtest:
Millegi pärast lihtsalt on nii, et oma peas võime ju naistena mõelda, et oooo... tahaks sellist romantilist nostalgikut, kellega koos tarka filosoofilist juttu ajada ja käest kinni hoida, aga lõpuks avastame ennast ikkagi mingi õllekõhuga jalkafänni kõrvalt:P!
Idealiseerimisest:
Igaljuhul ideaalid maha matta ja minna igale päevale vastu nagu see oleks esimene. Sellele järgnev lõpp, et "ja viimane" mind nii palju ei intrigeerigi. Pigem just see, et vaadata kõiki asju/inimesi vaimustusega; selle vaimustusega, nagu sa näeksid neid esimest korda elus; ja suhtuda kõigesse nii palju, kui võimalik, ilma eelarvamusteta ja liigsete ootusteta. Siis ei teki ka seda pettumise momenti. Samas asja/inimeste ikoniseerimine, paremaks mõtlemina ja üle mõtlemine on inimesele nii omane, et sellest lahti öelda... Siis kalduksime juba liigsesse perfektsusesse ja see oleks jälle teistpidi halb... Lihtne lahendus- CARPE DIEM!!!
Haiglasest maksimalismist ehk siis paanilisest tahtest kõik asjad ise ja oma jõududega ära teha, isegi kui reaalselt mõeldes sa tead, et see on liiga raske:
Nii... Juttu tuleb võõrandumisest ühiskonnas! Ehk siis 18. saj. lõpus ja 19.saj. alguses hakatakse otsima lahendust probleemile, et miks on nii, et inimene tahab küll teha head, aga lõpuks tuleb ikka mingi jubedus välja. Ja kuna enam Saatana olemasolusse väga ei usuta, siis on vaja muud seletust.
Hegel põhjendas võõrandumist nii, et idee võib olla küll hea, aga realiseerimine keerab asja nässu. Marx aga sellisesse ideelisse lahendusse ei uskunud (ajalooline materialist ikkagi ju:P!). Otsis siis lahendust tööst ja tootmisest ning tuli välja sellise teooriaga, et inimene on oma loomult kavatsuste realiseerija. Aga kuna kaasajal toetub tootmine peaasjalikult tööjaotusele, mille korral inimene teeb vaid mingit piiratud osa tervikust, siis inimesed kaugenevad tööst; töö jääb neile kaugeks. Selle sama tööjaotuse tõttu ei saa enamik inimesi aru, mida nad teevad või kui isegi saavad, siis teevad ikka ainult oma juppi tööst.
See aga jätab inimese ilma võimalusest realiseerida oma kavatsusi-> inimene võõrandub tööst ega teosta enam oma kavatsust ega ennast. Seega inimene võõrandub oma enda põhiloomusest, sest töö inimese olemuslik alus.
Seega ma ei saagi oma tööd teistele laiali jagada, sest siis ma tunnen, et ma annan tüki endast ära!!! Lihtne ja selge lahendus, kui seda teooriat lugeda, aga... Noo, samas on öeldud ka seda, et just mitteloominguline osa tööst peaks jääma masinatele, mille vastu ma kohe sugugi ei ole:P!
Ja veel paar head mõtet:
- Kunst vastab inimväärsemale tööle.
- Kunstnikud on väike osa inimonnast, kes teevad täisväärtuslikku tööd
- Kõik tööd peavad lähenema kunstile
T.
Millegi pärast lihtsalt on nii, et oma peas võime ju naistena mõelda, et oooo... tahaks sellist romantilist nostalgikut, kellega koos tarka filosoofilist juttu ajada ja käest kinni hoida, aga lõpuks avastame ennast ikkagi mingi õllekõhuga jalkafänni kõrvalt:P!
Idealiseerimisest:
Igaljuhul ideaalid maha matta ja minna igale päevale vastu nagu see oleks esimene. Sellele järgnev lõpp, et "ja viimane" mind nii palju ei intrigeerigi. Pigem just see, et vaadata kõiki asju/inimesi vaimustusega; selle vaimustusega, nagu sa näeksid neid esimest korda elus; ja suhtuda kõigesse nii palju, kui võimalik, ilma eelarvamusteta ja liigsete ootusteta. Siis ei teki ka seda pettumise momenti. Samas asja/inimeste ikoniseerimine, paremaks mõtlemina ja üle mõtlemine on inimesele nii omane, et sellest lahti öelda... Siis kalduksime juba liigsesse perfektsusesse ja see oleks jälle teistpidi halb... Lihtne lahendus- CARPE DIEM!!!
Haiglasest maksimalismist ehk siis paanilisest tahtest kõik asjad ise ja oma jõududega ära teha, isegi kui reaalselt mõeldes sa tead, et see on liiga raske:
Nii... Juttu tuleb võõrandumisest ühiskonnas! Ehk siis 18. saj. lõpus ja 19.saj. alguses hakatakse otsima lahendust probleemile, et miks on nii, et inimene tahab küll teha head, aga lõpuks tuleb ikka mingi jubedus välja. Ja kuna enam Saatana olemasolusse väga ei usuta, siis on vaja muud seletust.
Hegel põhjendas võõrandumist nii, et idee võib olla küll hea, aga realiseerimine keerab asja nässu. Marx aga sellisesse ideelisse lahendusse ei uskunud (ajalooline materialist ikkagi ju:P!). Otsis siis lahendust tööst ja tootmisest ning tuli välja sellise teooriaga, et inimene on oma loomult kavatsuste realiseerija. Aga kuna kaasajal toetub tootmine peaasjalikult tööjaotusele, mille korral inimene teeb vaid mingit piiratud osa tervikust, siis inimesed kaugenevad tööst; töö jääb neile kaugeks. Selle sama tööjaotuse tõttu ei saa enamik inimesi aru, mida nad teevad või kui isegi saavad, siis teevad ikka ainult oma juppi tööst.
See aga jätab inimese ilma võimalusest realiseerida oma kavatsusi-> inimene võõrandub tööst ega teosta enam oma kavatsust ega ennast. Seega inimene võõrandub oma enda põhiloomusest, sest töö inimese olemuslik alus.
Seega ma ei saagi oma tööd teistele laiali jagada, sest siis ma tunnen, et ma annan tüki endast ära!!! Lihtne ja selge lahendus, kui seda teooriat lugeda, aga... Noo, samas on öeldud ka seda, et just mitteloominguline osa tööst peaks jääma masinatele, mille vastu ma kohe sugugi ei ole:P!
Ja veel paar head mõtet:
- Kunst vastab inimväärsemale tööle.
- Kunstnikud on väike osa inimonnast, kes teevad täisväärtuslikku tööd
- Kõik tööd peavad lähenema kunstile
T.
Comments