Keskkoolis õppides ei teadnud ma veel täpselt, mida sooviksin edasi õppida või kelleks saada. Vähemalt teadsin ma seda, kelleks ma saada ei tahtnud. Nendeks ametiteks olid: 1) arst 2) ajakirjanik Elu on mind aga suunanud just nendele aladele. 1) 18-aastaselt sain ma teada, et mul oleks oma energiaväljaga loodusravitseja potentsiaali. Otsustasin hilisemas eas selle rohkem aega pühendada ja võib-olla isegi nõelravi õppida. 2) Hetkel õpin Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi magistrantuuris, ning osalesin juba teist korda järjest Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi koosolekul. Elu on naljakas, juhtides meid radadele, mida algul välistada oskasime. Tõestus sellest, et iial ei saa öelda "iial". Asjad peavad tulema meie juurde lihtsalt õigel ajal.