Skip to main content

Posts

Puhas leht

Mul on pidev tunne, et ma ei tee õiget asja või ei liigu õiget rada pidi. Samas kõik oleks nagu hästi: firma areneb, minu potentsiaalsed karjäärivõimalused on huvitavad, väljakutsete rohked. See ongi ju oluline, et areneda. Kuid ma ei saa lahti sees kriipivast tundest, mis viib pidevalt ärevuseseisundini. Hirmujudinad algavad rinnust ja liiguvad jalataldadeni, siis jälle alt üles rinnuni, lõppedes südame kloppimise ja õhu puudusega. Ja nii mitu korda päevas. Midagi on ilmselgelt valesti. Ma ei tunne ära seda firmat, mida ma olen loonud. Ja ma ei suuda kaasa minna visiooniga, mis on sellele loodud. Mõistus ütleb, et see on õige rada firmale, kuid tunne sosistab, et see rada ei ole minule. Ma tahan teist kurssi, kuid ma ei taha lõhkuda olemasolevat, teiste ehitatut. Ma ei saa panna toimivat süsteemi painduma minu vajaduste järgi, kuid veelgi vähem saan ma painutada ennast olemasoleva vormi järgi. Enam mitte. Ma tahan vabadust. Ma tahan luua. Ma tahan olla. Ma tahan, et mul
Recent posts

Neljapäeva hommik

Istun hommikul vara oma lemmikkohvikus ja joon laisalt kollasest tassist kohvi vaadeldes teisi külastajaid. Neid on nii palju täna! Peaaegu kõik lauad on täis ja barristal on käed-jalad tööd täis. Ühes lauas käib vilgas turunduskoosolek, teises lauas on vist pere, kellel kõigil ees värskelt pressitud apelsinimahlad. Osa kohvitajatest ootab oma tellimust või skrollib Facebooki. Minu hommikupuder on juba otsas ja kaalun, kas tellida ka üks saiake. Croissante'id, mu lemmikud, on täna kahjuks liiga kõrbenud moega. Kohv on minu jaoks liiga kange. Imelik, et alavääristades Lattet juba mitu aastat selle rohke piima pärast, pean nentima, et vähamlt raseduse ajal on see minu taasavastatud vana lemmik. Magasin täna tund aega sisse. Nägin mingit õudusunenägu ja tahtsin näha, kas see lõppeb hästi. Ei tea, liiga segaseks läks. Nüüd ei saa kuidagi tööga alustatud, unine olen ja kange kohv muudab mind veel unisemaks. Äkki ikka tellin selle saiakese.

Halli varjundid

Kiviuskmatus

Käisin täna kahes erinevas spirituaalses looduspoes, et magamistuppa kristalle osta. Olin enne kuulanud Hallo Kosmosest, et ma ei peagi eriti midagi nende kohta teadma, vaid kuulama sisetunnet ja valima need, mis meeldivad. Leidsin isegi endale meelepäraseid kivikesi. Aga ma ei saanudki neid peoga võtta nagu olin lootnud, vaid iga väike kivike maksis umbes 4€ (!), vähemalt nii mulle tundus. Selleks, et ma saaksin väikse klaaskausi nendega täita, nagu mul mõttes oli, oleksin pidanud välja käima ligi 50€. Tundsin ennast äkki nii rumalana. Tahtsin vaid hoida avatud meelt teema osas, sest sügavalt ei suuda kivikeste toimesse uskuda, kuid äkki oli vaimne maailm segamini kommertslikuga ja kivikesed minu silmis nii ülehinnatud, et kui ma oleksin need ostnud ja koju vedanud, oleksin ma südamerahu asemel end lihtsalt väga-väga lollina tundnud. Nii ma jätsingi need ostmata ja nentisin, et ei usu piisavalt, et rahakotiraudasid avada. Selle asemel ostin endale ravimteed ja püha puu viiruki, sest

Selgus

Mõned mõtted, mis mul on peale kahetunnist sügavat hingamist ja meditatsiooni tulnud: * võiksin süüa kergemalt, rohkem puu- ja juurvilju * võiksin tegeleda regulaarselt joogaga * asjadel pole tähtsust, oluline on, kuidas inimesed end kodus tunnevad Photo by  Aral Tasher  on  Unsplash

Hingates saadud teadmised

Olen nüüd mitu kuud ja seega ka mitu korda käinud vabastavas hingamises. Teraapia, millest kuulsin oma kõige vähem spirituaalselt sõbranna ja mis kohe nii põnev tundus, et lasin end viivitamata seansile kirja panna. Peamiseks sooviks oli saada lahti peavaludest, mis mind kevadel kimbutasid. Teiste ootused, kes grupiseansil osalesid, olid tookord sügavamad ja vaimsemad. Mäletan, et kahtlesin, kas tõesti aitab hingamine nii sügavate teemadega tegeleda. Esimesed korrad tavaliselt veel ei aitagi, enne tuleb füüsilistest vaevustest ja blokkidest jagu saada. Siis saab alles tunnete ja mõttemustritega tegelema hakata. Muidugi eradiks oli mu õde, kes ilma igasuguste füüsiliste vaevusteta kohe esimesel korral tunnete tasandile sai, nii et terapeut aplodeeris ja teised vast olid natuke kadedad. Mina esimesel korral kogesin nii suurt füüsilist valu käte krambi näol, et mõtlesin, et pean poole pealt asja katki jätma. Mõistes, et ma krampis olles kuhugi põgeneda ei saa, loobusin sellest mõtte